Kokkuvõte

Spordikorruptsioonina käsitatakse põhiliselt keelatud ainete kasutamist (doping), altkäemaksu, kokkuleppemänge, siseteabe ärakasutamist ja rahapesu. Samamoodi nagu rahvusvahelisel spordimaastikul on Eesti spordis enim levinud spordikorruptsiooni vormideks dopingu kasutamine ja kokkuleppemäng. Eesti karistusseadustikus nende kohta erikoosseisud puuduvad. Nii dopingureeglite rikkumist kui ka mängude kokkuleppimise vastu võitlemist reguleerib spordiseadus.

Autor on seisukohal, et suure mastaapsusega ning tihti ka kuritegeliku kontingendi osavõtul toime pandavate rikkumiste menetlemist/lahendamist ei saa jätta ainult spordiorganisatsioonide kanda, vaid see eeldab spordikorruptsiooni selgepiirilist ja vajadusel ka ulatuslikku kriminaliseeritust. See eeldaks laiapõhjalisemat diskussiooni asjaosaliste ministeeriumite (Kultuuriministeerium, Justiitsministeerium ja Siseministeerium) ja spordiorganisatsioonide vahel ning täpsete reeglite väljatöötamist, võimaldamaks uurimisasutustel valdkonnale tähelepanu pöörata ja käsitleda ausa spordi vastaseid süütegusid võrdselt teiste rikkumistega. Spordi rahvusvahelisuse tõttu on oluline aspekt ka riikide reeglite ühtsustamine, võimaldamaks piiriülest koostööd ja operatiivset tegutsemist spordipettuste ohjamisel ja ennetamisel.

• korruptsiooni preventsioon
,
• varavastased süüteod
,
• hasartmängud