Kokkuvõte

Põhiseaduse § 154 lõike 1 põhimõte on, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad omavalitsusüksused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Põhiseaduse § 157 kohaselt on omavalitsusüksustel iseseisev eelarve. Omavalitsusüksustele täitmiseks antud ülesannete ulatust, samuti omavalitsusüksuste finantseerimise süsteemi kujundamist on Eestis suuresti peetud poliitiliseks valikuks. Kui riik on kohaliku elu küsimuste lahendamise võtnud enda ülesandeks, tõuseb küsimus, kust jookseb piir, millal on tegemist omavalitsusüksuste enesekorraldusõiguse intensiivse riivega ja põhiseaduse mõttega vastuolus praktikaga.

Haldusreformi järel on Eesti omavalitsusüksused elanike arvult suuremad kui näiteks Soomes ja Norras. Samas ülesannete ulatuse ja finantsautonoomia näitajad jäävad Põhjamaade vastavatele näitajatele alla. Eesti ühiskonnas ei ole arutletud süsteemselt teema üle, miks ikkagi on mitmel juhul kohaliku elu küsimused (nt osaliselt gümnaasiumiharidus, kogukonnapõhised erihoolekandeteenused, puudega inimeste perioodilised sotsiaaltoetused, kohaliku liiklusega kõrvalmaanteed jne) riigiasutuste otsustada ning kas 2017. aasta haldusreformi järel omavalitsusüksuste väiksuse ja ebapiisava võimekuse argumendi ära langedes on õigustatud sellist praktikat jätkata. Samuti ühiskonnas on seni laialdasemalt läbi arutamata omavalitsusüksuste maksu- ja finantsautonoomia tähendus.

• kohalik omavalitsus
,
• munitsipaalõigus