Kokkuvõte

Riiklusele iseloomulike institutsioonide loomine algas Eestis 1917. aasta novembris, mil Maanõukogu (Maapäev) tunnistas ennast Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks, kelle määruste ja korralduste järele tuleb käia, kuni demokraatliku valimisseaduse alusel valitud Asutav Kogu tegevust alustab. Esialgu tuli küll pühenduda Eesti kaitsmisele. Kuid sai ka selgeks, et Ajutise Valitsuse moodustamine ja talle volituste andmine tagab tõhusamalt riigi struktuuride loomise ja muude pakiliste ülesannete täitmise. Seetõttu otsustas Maanõukogu 1918. aasta novembris, et Ajutine Valitsus on Asutava Kogu kokkutulemiseni ilma mingisuguste kitsendusteta täielikult volitatud teostama riigivõimu nii sise- kui ka välisasjades.

18. novembril 1918 võttis Ajutine Valitsus vastu seaduse „Ajutiste kohtute sisseseadmise kohta“. Paragrahv 1 ütles, et „kõik kohtuasutused Eesti Vabariigi piirides alustavad päeval, mis kohtuministri poolt kindlaks määratakse, oma tegevust seaduste põhjal, mis endise ühendatud Eesti ja Põhja-Liivimaa kubermangu piirides kuni 24. oktoobrini 1917 maksvad olid“. Seadus nägi siiski ette muudatused ja täiendused.

Riigikohut Eestis Vene impeeriumi ajal ei olnud. See tuli alles luua, nagu kohtuminister Jaakson märkis, Vene Senati asemele, „kelle alla pidid kõigist kohtutest lõpp-kaebused minema, nõnda, et see siis saaks tervet kohtupidamist juhtida“. Kuna alama astme kohtud alustasid tegevust 2. detsembri 1918, oli kohtusüsteemi toimimise huvides Riigikohtu loomisega kiire.

Autor ei seadnud eesmärgiks uurida kõigi kohtute tööle panemist, vaid keskendub oma artiklis üksnes Riigikohtu loomisele. Autor kirjeldab, milline oli taust, kui asuti looma kolmanda võimuharu olulist institutsiooni. Detailsem ülevaate antakse kahest küsimusest: (1) kuidas loodi õiguslik baas Riigikohtule ning (2) kuidas toimus esimeste riigikohtunike ja kohtu esimehe valimine.

• õigusajalugu
,
• õigusemõistmine