Kokkuvõte

Inimtegevusest tingitud kliimamuutus, sh üha sagenevad ja tugevnenud ekstreemsed loodusnähtused, on põhjustanud ulatuslikku kahju mitte üksnes loodusele, vaid kogu inimühiskonnale.

2015. aastal sõlmitud Pariisi kokkuleppes seati eesmärk hoida globaalset kliimasoojenemist tuntavalt alla 2 °C ning püüda piirata tõusu 1,5 °C-ni. 2018. aastal avaldatud IPCC eriraport tõi teadmise, et 2 °C soojenemist on juba liiga palju, soojenemise piiriks tuleb seada 1,5 °C. Selle eesmärgini jõudmine ja kasvuhoonegaaside heite vajalikul määral vähendamine ei ole võimalik, ilma et tänases elukorralduses tehtaks olulisi muutusi.

Kliimamuutusega võitlemine eeldab teemale senisest süsteemsemat ja põhjalikumat õiguslikku lähenemist. Üha enam riike on valinud Pariisi leppe eesmärkide täitmisel oluliseks vahendiks kliimaalased raamseadused, milles pannakse paika riiklikud eesmärgid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks lähematel kümnenditel ning teekond selleni jõudmiseks. Ka Eestis on juba mõnd aega arutusel küsimus, kas meil on vaja oma kliimaseadust või milline sisu sellele anda.

Artiklis selgitab autor esmalt kliimaeesmärkide olemust ning õiguslike meetmete rolli nende eesmärkideni jõudmisel, seejärel antakse lühiülevaate teiste riikide praktikast kliimaseaduste väljatöötamisel ja kehtestamisel. Kolmandaks tuuakse välja, milline on seni olnud Eesti õiguslik lähenemine kliimaalasele regulatsioonile ja milles seisnevad selle lähenemise kitsaskohad. Neljandaks kirjeldatakse mõningaid õigusloomealaseid väljakutseid, mis kliimaalase regulatsiooni väljatöötamisel teiste riikide praktikast nähtuvalt ka Eesti ees seisavad.

• Keskkonnaõigus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused