Kokkuvõte

Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord 1919. aastast ja 1920. aasta põhiseadus nägid ette esindusdemokraatial põhineva, kuid tugevate otsedemokraatia elementidega valitsemiskorra. Otsedemokraatia elementide hulgas domineeris rahvaalgatus. 1937. aasta põhiseadus tegi otsedemokraatias järsu pöörde. Rahvaalgatusele tehti lõpp, rahvahääletuse korraldamine jäeti presidendi otsustada. Rahvaalgatust ei näe ette ka 1992. aasta põhiseadus, kuid alates 2003. aastast on mõne erakonna fraktsioonid Riigikogus aeg-ajalt teinud katseid algatada põhiseaduse muutmine, et taastada rahvaalgatus. Toetust ei ole need leidnud. 2023. aasta valimistulemused ei olnud soodsad erakondadele, kes oma programmides on kuulutanud kavatsusest suurendada otsedemokraatia elementide osa riigi valitsemises.

Asjaolu, et põhiseadus ei näe ette rahvaalgatust ning rahvahääletus on toimunud vaid Euroopa Liiduga ühinemiseks ja põhiseaduse täiendamise seaduse heakskiitmiseks, ei õigusta siiski arvamust, et rahvahääletuse põhiseaduslikud probleemid ei vääri käsitlemist. Põhiseaduse tõlgendamisel on tekkinud mitu probleemi, mida on soovitav arutada enne, kui tehakse järgmine katse panna seaduseelnõu või riigielu küsimus rahvahääletusele. Liiati annab põhiseadus rahvale vaid kaks võimalust riigivõimu teostamiseks: Riigikogu valimised ja rahvahääletus (PS § 56).

Artikkel on järg autori varasemale artiklile (Juridica 2023/2). Artikli esimeses osas peatutakse rahvahääletuse nendel küsimustel, milles puudub üksmeel või millest on seni vaikimisi mööda mindud. Teises osas arutletakse selle üle, kas rahvahääletuse regulatsioon põhiseaduses on põhjendatud ning milliste otsedemokraatia küsimuste üle õiguskirjanduses arutletakse. Artikkel lõpetatakse kahe riigi kogemuse tutvustamisega.

• rahvas
,
• rahvahääletus
,
• põhiseaduslikkuse järelevalve