Kokkuvõte

Võrdleva õiguse tähtsust taasiseseisvunud Eesti õiguse kujunemisel on raske üle hinnata. Eesti õigusloomes ja õigusteaduses on teistes riikides kasutusele võetud õiguslike lahendustega tutvumine ja neile viitamine üsna tavapärane. Nii on eraõiguse valdkonnas võrdlevat meetodit nimetatud lausa peamiseks õigusloomes kasutatavaks meetodiks ning 2011. aastal vastu võetud hea õigusloome ja normitehnika eeskiri suunab teiste riikide kogemusi arvestama nii seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse kui ka seaduseelnõu koostamisel. Õigusteaduslikes artiklites ja doktoritöödes kasutatakse võrdlevat käsitlust aga niivõrd sageli, et välisriikide õigust on nimetatud suisa Eesti juristi igapäevaseks töövahendiks.

Õiguse rakendamisel on teistes õiguskordades käibivatele lahendustele viitamine aga märksa harvem nähtus, seda nii Eesti kui ka teiste riikide kohtupraktikas. Käesolev artikkel pakub õiguskirjandusele ja Eesti kohtupraktikale tuginevat ülevaadet sellest, millised argumendid seonduvad kohtulahendites välisriigi õiguse kasutamise lubatavusega ning milline roll on teiste riikide õigusel Eesti õigusnormide kohaldamisel.

Artiklis keskendutakse neile olukordadele, milles kohtud on kasutanud riigisisese õiguse kohaldamisel viiteid (võrdlevaid argumente) teiste riikide õigusnormidele, kohtupraktikale või õiguskirjandusele; seega ei hõlma alljärgnev arutlus kohtulahendeid, milles viidatakse Euroopa Kohtu või Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele või kasutatakse teiste riikide õiguspraktikat rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamisel.

• Võrdlev õigus
,
• õigusemõistmine