Kokkuvõte

Deliktiõigusliku vastutuse tekkimise aluseks on kahju põhjustav sündmus, mis võib väljenduda nii aktiivses tegevuses, kaudses tegevuses kui teatud juhtudel ka tegevusetuses. Tegevusetus on omapärane vastutuse alus seetõttu, et konkreetse kahju põhjustanud sündmuse kui deliktilise vastutuse tekkimise möödapääsmatu eelduse tuvastamine on võrreldes selge ja määratletava aktiivse teoga oluliselt raskendatud – tuvastada tuleb tegevusetus kui sündmus, mis on jäänud toimumata.

Arusaam, et õigusvastane käitumine võib tuleneda lisaks aktiivsele tegutsemisele ka tegevusetuks jäämisest, on leidnud tänapäeval kõikides Euroopa õiguskordades üldist tunnustust. Siiski ei ole alati üheselt selge, millal võiks kahju põhjustava sündmuse kvalifitseerida just tegevusetuseks – olukord on praktikas keeruline näiteks seetõttu, et sagedasti eelneb tegevusetuks jäämisele kahju tekitaja aktiivne tegevus. Samuti ei ole tegevusetust kui vastutuse alust Eesti õiguses senimaani seaduse tasandil reguleeritud. Tähelepanuväärne on ka küsimus, kuidas tegevusetuks jäämisel põhinevat kaasust metoodiliselt lahendama peaks. Õiguskirjanduses on leitud, et tegevusetuse olukorras ei ole võimalik lähtuda tavapärasest delikti üldkoosseisu ülesehitusest.

Käesolevas artiklis käsitletakse tegevusetusega seonduvaid aktuaalseid õiguslikke probleeme ning analüüsitakse, kas ja kuidas saab piiritleda tegevusetust teistest käitumisvormidest, milline võiks välja näha delikti üldkoosseisu struktuur kaitsenormi ja käibekohustuse rikkumise olukorras ning milline peaks olema tõendamiskoormise jaotus vastutuse eelduste kindlakstegemisel. Lisaks on otsitud vastust küsimusele, kas tegevusetus kui vastutuse alus vajab seaduses täiendavat reguleerimist.

• kahju õigusvastane tekitamine