Kokkuvõte

Tavapäraselt on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ainus eeldus lepingu muutmisele, et pooled jõuavad kokkuleppele. Hankelepingute puhul on seda vabadust oluliselt piiratud. Kui hankelepingu pooled võiksid lepingut piiramatult muuta võrreldes sellega, mille pärast ettevõtjad riigihanke menetluses konkureerisid, võiks see kahjustada esialgset konkurentsiolukorda ja soosida korruptiivsete suhete teket. Siiski ei ole hankelepingu muutmise võimaluse absoluutne välistamine mõeldav, sest kõiki lepinguga seotud asjaolude võimalikke muudatusi ei ole hankijal võimalik ette näha ega arvesse võtta.

Riigihangete seaduse § 123 lõikes 1 on ette nähtud seitse alust, mil on hankelepingu muutmine selle täitmise ajal lubatud. Kuigi mainitud säte võeti uute riigihangete direktiivide alusel üle 2017. aastal, on hankelepingu muutmise temaatika tänini aktuaalne ja eksimused sagedased. Rahandusministeerium tuvastas 2019‒2022 aasta järelevalvetegevuses eksimuse hankelepingu muutmise regulatsiooni vastu 58% kontrollaktis. See ei ole üllatav, sest regulatsioon kannatab mitmete ebaselguste all.

Artiklis võetakse vaatluse alla kolm lubatud muudatuse liiki – väikesemahuline muudatus (p 1), lepingujärgne muudatus (p 2) ja lisatellimus (p 3) – ja analüüsitakse neid eeldusi, milles õigusselgus on kõige puudulikum. Muu hulgas käsitletakse, mida tähendab hankelepingu üldine olemus; kui detailne peab olema muutmisklausel, et selle alusel lepingut muuta saaks, ning kui ebamõistlik peab olema ettevõtja vahetamine, et olemasolevale lepingu täitjale saaks esitada lisatellimuse.

• riigivara ja -hanked