Kokkuvõte

Karistusseadustiku § 73 lõige 1 nägi esialgses redaktsioonis ette, et kohus võib vangistuse või rahalise karistuse jätta täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata. Kui jäeti karistus osaliselt kohaldamata, määras kohus sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, milline osa sellest kantakse ära või tasutakse kohe ja millist osa ei pöörata täitmisele. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks karistuse individualiseerimise viisidest. Šokivangistus peab aitama kaasa katseaja edukale läbimisele. Nii ei ole šokivangistus olnud mõeldud karistuse repressiivsust suurendava võttena, vaid ühe osana karistusest tingimisi vabastamise mehhanismis. Selle mehhanismi mõte oli vältida vabadusekaotusliku karistuse kahjulikku mõju ja šokivangistus pidi kaasa aitama selle mõju leevendamisele.

Seadusandja ja kohtupraktika headest kavatsustest kantud konstruktsiooni nullisid ära 14. juuni 2017. a ja 20. veebruari 2019. a seadused. Nimetatud seadusemuudatustega kehtestati kohtu kohustus teatud juhul kohaldada šokivangistust. Autor kritiseerib kohtu kaalutlusruumi olulist vähendamist ja leiab, et seadusandja on lennutanud üle parda kõik šokivangistuse kohaldamise või mittekohaldamise kaalutlused.

• karistusest vabastamine
,
• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid