Kokkuvõte

Isikupärase käekirjaga Eesti juristi, õppejõu, teadlase, nõuniku, riigi- ja õigusteooria probleemide uurija õigusteaduste doktori Heinrich Schneideri sünnist möödus tänavu 100 aastat.

Ta sündis 11. juunil 1925 Virumaal, käis kooliteed Neeruti algkoolis ja Rakvere keskkoolis ning sai oma esimesed töömehe kogemused kodutalus Vandu külas. Tal tuli läbi elada Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotus ja osaleda Teise maailmasõja ajal Soome vabaduse kaitsmisel, kuhu sõjakeeris oli teda viinud. Pärast sõja lõppu Eestisse tagasi pöördumisel oli selge, et Eesti saatus on määramata ajaks allutatud võõra võimu tahtele. See määras ära ka Heinrich Schneideri edasiste valikute raamid ja piirid.

Oli õnn ja juhus, et Heinrich Schneideri lühike eluperiood sõja ajal Soomes ei saanud talle takistuseks keskkooli ja Tartu Ülikooli lõpetamisel, õpinguteks aspirantuuris ning teadustöö alustamiseks Teaduste Akadeemia juures. Mõneks aastaks sai tema töökohaks Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskond, kus ta oli hinnatud õppejõud ja kolleeg.

1974. aastal valmis ja samal aastal kaitses Heinrich Schneider oma mahuka doktoritöö, kuid õigusdoktori teaduskraadi kinnituse ja otsuse, miks selle menetlus oli pausile pandud, sai ta teada alles 16 aastat hiljem. Selliseid otsuseid, nagu ka tema sunnitud lahkumist õigusteaduskonnast, varjas totalitaarses riigis saladuste katteloor, mille taha oli võimalus pilk heita alles siis, kui impeeriumi lõpu lähenemist tunnetati ka Moskvas. Siinkohal väärib aga esiletoomist ja tunnustust toonane Sakus asunud Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut, kus õigusteaduskonnast 1974. aastal väljaarvatud ja seal tühistatud õigusdoktor Heinrich Schneider heatahtlikult oma perre võeti.

Kaheksakümnendate aastate teisel poolel said alguse suured muutused. Murdumatuks liiduks kuulutatud totalitaarse nõukogude impeeriumi kandekonstruktsioonidesse hakkasid tekkima esimesed mõrad, millele ka Eestis tublisti kaasa aidati. Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastuvõetud otsused, eeskätt 16. novembril 1988 vastu võetud Eesti NSV konstitutsiooni muudatused ja suveräänsusdeklaratsioon omab siinkohal keskset tähendust ja tähtsust.

Järgnevatel aastatel seisti Eestis aga silmitsi ülimalt keerukate probleemidega ‒ ühelt poolt tuli vastu pidada tõsine vastasseis Nõukogude Liidu keskvõimuga ja teisalt alustada iseseisva riigi õiguskorra loomisega. See oli suur väljakutse kõigile nendele juristidele, kes sellesse protsessi erinevates vormides kaasati. See oli aeg, kus ka Heinrich Schneiderile tehti ettepanek oma varasemalt kogutud mitmekülgseid teadmisi uutes oludes rakendada.

Selle tulemusliku ja mitmekülgse töö loogilise jätkuna kutsuti ta juba 1993. aasta augustis tööle Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nõunikuks. Riigikohus sai tema töökohaks kuni tema lahkumiseni 4. juunil 2013. Eesti iseseisvuse taastamisel ja sellele järgnenud ajal osales Heinrich Schneider paljude iseseisva Eesti õiguskorra aluse moodustavate õigusaktide, sealhulgas Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse ettevalmistamises. Selle töö lisaväärtuseks oli tema poolt õiguskorra rajamise käigus ja keerukas õigusloomeprotsessis tõusetunud riigi- ja õigusteoreetiliste probleemide analüüsimine ja lahenduste välja toomine. Seda tööd jätkas ta oma viimaste elupäevadeni.

Arvestades, et Heinrich Schneideri poolt ajavahemikus 1990‒2013 poolt loodud uurimuslik pärand on mahukas ja mitmekülgne, tuli antud artiklis sellest ülevaadet andes teha mitmeid valikuid. Lähtuti sellest, kas ja kuivõrd kohati ligi kolm aastakümmet tagasi kirjapandud mõtted kajavad vastu tänasel päeval ning kas nendest võib leida lahendusi ka kaasaja probleemidele.

Teemad, mida antud artiklis käsitletakse, on formuleeritud küsimustena, millele Schneideri uurimuslikus pärandis on pakutud kas vastuseid või omapoolseid lahendusi. Selline lähenemine on taotluslik, et selgitada ka uurimuslikku probleemi ajaloolist taustsüsteemi ja õigusteadusliku mõtte kujunemiskäiku.

Valikusse arvatud teemad, millest ülevaade antakse, on järgmised: „Milleks on õigus suuteline?“, „Mida kujutab endast kohalik omavalitsus?“, „Kas vundament kannab?“, „Miks süsteemkäsitlus?“, „Kas riigiteoreetiliste probleemide tekkimise põhjuseks on koormaks olev teoreetiline pärand?“ ja „Kas põhiseaduse aluspõhimõtted on rahvuslik-kultuurilised väärtused?“

Kokkuvõtteks võib välja tuua, et mitmed probleemid, mida Schneider oma käsitlustes tõstatas, ootavad ka tänapäeval lahendust ja sellel ajal esitatud küsimused vastuseid. Võimalik, et vastuste leidmisel mõnedele neist tasub ajaloolise pärandi ja mineviku kogemuse juurde tagasi pöörduda ning probleemide tekkimise algpõhjustesse süveneda. Selles osas on Schneideri uurimuslik pärand väärtuslikuks allikaks.

• Info
,
• õigusfilosoofia
,
• kohalik omavalitsus
,
• põhiseadus