Sulge
Kuigi teatud määral teostati põhiseaduslikkuse järelevalvet Eestis juba 1920. aasta põhiseaduse jõustudes*1 ja 1938. aasta põhiseaduse § 121 nägi ette seaduse, mis kehtestaks täpsemini põhiseaduslikkuse järelevalve kohtutes, on põhiseaduslikkuse järelevalve esmakordselt otseselt põhiseadusesse kirja pandud 1992. aasta põhi-seaduses.
Kehtiva põhiseaduse (PS) kohaselt eraldi põhiseaduse kohut Eestis ei
ole, küll aga on PS § 149 lõige 3 järgi Riigikohus ühtlasi
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuks. Mõneti meenutab see
esmapilgul põhiseaduslikkuse järelevalvet Ameerika Ühendriikide
Ülemkohtus Supreme Court’is. Ka pole välistatud võrdlus Euroopa
Ühenduste Kohtuga. Viimane ei ole küll formaalselt Euroopa Liidu
(EL) liikmesriikide ülemkohtuks, kuid otsustab viimase astmena
mõnedes konstitutsioonilistes küsimustes*2 (nt eraisikute
poolt algatatud ühenduse akti kehtetuks tunnistamise asjades – art
173 lg 4. Euroopa Ühenduse asutamisleping), mis kuuluvad esimeses
instantsis esimese astme kohtu pädevusse. Samuti on Euroopa
Ühenduste Kohtul täita mitte ainult konstitutsiooniliste, vaid ka
paljude teiste, eelkõige haldusõiguslikku laadi vaidluste
lahendamine. See, et ühe kohtu pädevuses on nii konstitutsiooniliste
kui ka mittekonstitutsiooniliste vaidluste lahendamine, ei välista
loomulikult selle kohtu konstitutsioonilist iseloomu.*3
Samas ei tähenda see aga, et Eesti ei võiks mõelda oma senise
kohtusüsteemi laiendamisele iseseisva põhiseaduse kohtu näol. Pigem
vastupidi, ka Euroopa Ühendus võiks püüelda selle poole, et
edaspidi Euroopa Kohtu tegevusvaldkond vaid ühenduse
konstitutsioonilise õigusega piirduks.