Kokkuvõte

Sissejuhatus

Eestlaste saatus on olnud karm. Muserdavad ajaloolised läbielamised ja tänased mured on paljuski tingitud väikerahvaks-olemisest ning geograafilisest asendist. Siin saavad kokku ja ristuvad ida ning lääne kultuuritraditsioonid, erinevad majanduslikud ja poliitilised huvid ning tõekspidamised. Sõja- ja saagihimuliste võõrvõimude tõttu on eestlastel tulnud ikka ning jälle oma elu uuesti alustada või lõhutut ja hävitatut taastada. See kehtib ka Eesti omariikluse ning sellega ühist saatust jagavate kohtute kohta. Sellest tingituna lahknevad ka juubeliaastad ja tõelised tegutsemisaastad. Möödunud aastal tähistas Eesti Vabariik, arvestades õiguslikku järjepidevust, oma 80. aastapäeva, kuid tegelikke iseseisvusaastaid oli sellest vaid 26. Kui lähtuda sellest, et samale juubelile läheneva Riigikohtu esimene avalik üldkogu istung toimus 14. jaanuaril 1920 Tartu Raekoja saalis, siis tema faktiline toimimisaeg on kahe aasta võrra lühem. Seega rohkem kui pool sajandit tuli eestlastel elada okupatsiooni ja anneksiooni tingimustes, enne kui saabus võimalus taasiseseisvumiseks, milleks õiguslikus plaanis hoolikalt valmistuti [1, lk 9–44].

• võimude lahusus
,
• õigusemõistmine
,
• täidesaatev riigivõim