Taas kord on käes september, see tarkusekuu. Miks küll õppimist
seostatakse kooliga, kooli omakorda septembriga? Eks vist ikka
seepärast, et õppimine saab alguse koolist ja kool septembrist. Ma
ei kasutanud siin mitte juhuslikult sõnapaari „saab alguse“, sest
koolilapse unistus – lõpetan kooli, saab mööda ka see õppimise
orjus –, ei lähe tänapäeval enam kunagi täide. Meie nn
üleminekuühiskonnas on see pideva õppimise vajadus erakordselt
terav, sest see, mis kehtis eile, võib täna olla pöördumatult
vananenud. Ka juristid ei saa vaid koolis õpitule lootma jääda,
kuna isegi mitmed õiguse aluspõhimõtted, mille järgi paljusid
meist on ülikoolis õpetatud, on ajalooks muutunud. Ja see protsess
pole lõppenud. Käimasolev kriminaalõiguse ja võlaõiguse reform
põrmustab nii mõnedki praegu veel üldaktsepteeritavad põhimõtted.
Toimetuse poolt avaldame lootust, et Juridica suudab jätkuvalt
pakkuda lugemisainet neile, kes end õiguspõhimõtete arengutega
soovivad kursis hoida. Käesolevas numbris on sellisele lugejale T.
Ploomi artikkel oportuniteediprintsiibist kriminaalmenetluses.
Juristide enesetäiendamine ei piirdu aga üksnes juuraga. Kellegi
esindamisel ei pea jurist olema kursis mitte üksnes normiga, vaid ka
selle valdkonnaga, milles õigusprobleem on tekkinud. Lisaks sunnib
teaduse ja tehnika areng otsima senisest õigusest või lausa selle
kõrvale uusi lahendusi, millest arusaamine ilma sellesama teaduse ja
tehnika saavutusi tundmata võib osutuda võimatuks. On selge, et
õigus ei saa olla loodud juristide jaoks ning see, et teatud nähtust
polnud reguleeritud rooma õiguses, ei või takistada selle nähtuse
reguleerimist nüüd. Heaks näiteks on siin Internet. Nii silmariivav
kui näiteks termin „internetiõigus“ (ld k (sic!) lex
electronica) esmapilgul ka ei tunduks, pole tänapäeval
Internetiga seotud suhete reguleerimisele alternatiivi. Sellest, nagu
ka geenitehnoloogia arengutest ja nende arengute õiguslikust
reguleerimisest ning paljust muust kirjutataksegi käesolevas Juridica
numbris.
Juura teatud interdistsiplinaarsus võib mittejuristide hulgas
tekitada trotsi. Ei aita jurist ju midagi luua, ennemini pidurdab
arengut oma väidetega, et see või teine asi pole lubatud, tuleb teha
teisiti (tavaliselt vanaviisi) jne. Küsimus ei saa siin olla niivõrd
juristides kui professioonis, vaid juuras, mis ei saa ühiskonnale
ette kirjutada, kuidas edasi minna. Kuid nagu juba öeldud, peab juura
suutma ajaga kaasas käia. Selline kaasaskäimine ei saa aga seisneda
igale uuele ideele kaasajooksmises. Ideid võib olla palju, nad
võivad olla väga erinevad, mõne neist sureb, teine aga võetakse
teatud aja möödudes ühiskonnas omaksvõtu. Juura jaoks on oluline
vaid see idee, mis jääb ellu. Üksnes sellise idee rakendamine saab
leida väljundi ka seaduses. Seega õiguse jaoks tähendab
ühiskonnaga kaasas käimine alati sammu tagapool, mida ehk tõelised
novaatorid ei suudagi õigusteadusele andestada.
Idee domineerimise küsimuse otsustamiseks on vaja anda ideele aega.
Meie tänapäeva muutuvas ühiskonnas ei saa idee ellujäämise
kriteeriumiks olla aastasajad, isegi mitte aastakümned. Kui juura
tahab püsida ajaga sammu, tuleb reguleerimisotsused teha teaduse
arenguid arvestades nii vara kui võimalik, kuid mitte varem.
Ebamäärane kriteerium? Kindlasti. Kuid selle ebamäärasuse tõttu
ongi oluline hoida kätt pidevalt pulsil – et tunda ära see, mis
lähitulevikus hakkab ühiskonna arenguid oluliselt määrama.
Vastasel juhul võib selguda, et oleme õppimisega pöördumatult
hiljaks jäänud.