Sulge
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lõikes 1 ja §-s 10 väljendatud põhimõtte kohaselt on Eesti sotsiaalne ja demokraatlik õigusriik, kus riigivõimu teostatakse põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Tsiteeritud põhimõte nõuab ühtlasi, et igaüks, kelle õiguseid riigivõimu teostamisega riivatakse, võib nõuda riive põhjuste teatavakstegemist. Üksnes siis on ta võimeline riigiga kui võrdne võrdsega suhtlema ning vajadusel olema valmis oma seaduslikke õiguseid kaitsma. Siit omakorda võrsubki idee üldisest haldusakti põhjendamise (motiveerimise) kohustusest, mis rõhutab kodaniku seisundit haldusmenetluse subjektina, ühtlasi on akti põhjendamine menetluse korrektse lõpetamise vältimatuks eelduseks. Põhjendamiskohustuse mittetäitmisel seevastu ei saa kodanik teada otsuse ratsionaalsest argumentatsioonist ning menetlusosalisele võib seetõttu jääda mulje, nagu toimuks otsuse tegemine haldusorganis juhuslikkuse alusel.
Üldisel haldusakti põhjendamise kohustusel on Eestis
märkimisväärselt pikk ajalugu. Juba 1. aprillil 1936 riigivanema
dekreedi alusel antud administratiivmenetluse seadus (RT 1936, 4, 25)
nägi ette üleüldise haldusakti põhjendamise kohustuse. Seaduse §
77 kohaselt lahendatakse administratiivmenetluses (=haldusmenetluses)
asi selgelt ja võimalikult lühidalt, kusjuures otsuses märgitakse
ära otsuse õiguslik alus ja selle põhistus, samuti millise aja
jooksul ja missugusele asutusele võib esitada kaebuse otsuse peale.
Sealjuures sätestas seadus ka otsuse (ning sellega koos ilmselt ka
põhjenduse) kirjaliku vormi üldise nõude (§ 78).
Okupatsiooniaastatel kadus õiguskorrast üldine haldusakti
põhjendamise kohustus, ilmudes tagasi alles taasiseseisvumise järel
– esmalt õiguse üldpõhimõttena, mille rakendamise vajalikkusele
kohtud korduvalt tähelepanu juhtisid, seejärel üksikutes
haldusõiguse eriseadustes haldusakti ühe osana. Haldusmenetluse
seaduse (RT I 2001, 58, 354) vastuvõtmise järel on haldusakti
põhjendamise kohustus Eesti haldusõiguses tervikuna lõplikult kanda
kinnitanud.