Kokkuvõte

Võlausaldaja on huvitatud, et võlgnik täidaks oma kohustuse nõuetekohaselt; ühtlasi soovib ta kindlustada oma huvide rahuldamise juhuks, kui võlgnik rikub kohustust. Ühe võimaliku ning tänapäeva majanduse arengu ja käibe kiiruse juures väga sagedasti kasutatava võlausaldaja huvide kaitse vahendina võivad lepingupooled juba eelnevalt lepingus fikseerida selle rahasumma, mille üks lepingupool peab teisele lepingupoolele maksma, kui ta lepingut rikub. Selline kokkulepe on Eesti õiguses tuntud kui leppetrahv. Artiklis analüüsitakse mõningaid leppetrahvi olemusega seonduvaid probleeme. Uuritakse, kas leppetrahviks võib olla ka mitterahaline kohustus ning kas leppetrahvina võib käsitada ka muuks kui rikkumise puhuks kokkulepitud rahasummat. Ühtlasi selgitatakse leppetrahvi kokkuleppe võimalikke funktsioone. Lisaks sellele käsitletakse artiklis leppetrahvi kokkuleppe piiranguid. Viimase aspektina pööratakse tähelepanu leppetrahvi ja käsiraha olemuslikule sarnasusele ning selle võimalikule praktilisele tähtsusele.

• kõrvalkohustused
,
• kahju hüvitamine
,
• tüüptingimused