Kokkuvõte

Autor tõstatab küsimuse, kas presidendi koht Eesti poliitilises elus on piisav, vajab tugevdamist või on tema volitused isegi liiga suured. Esmalt võetakse artiklis vaatluse alla presidendi esinduspädevus, selle ajalooline kujunemine ja erinevate riikide teadlaste teoreetilised lähenemised selles küsimuses. Käsitluse eesmärgiks on seejuures Eesti põhiseaduse tõlgendamine. Autor asub seisukohale, et Eesti presidendile on põhiseadusega antud kõik pädevused esindada riiki rahvusvahelisel tasandil. Seega on jäetud presidendi otsustada, kas ta esindab riiki ise või laseb seda teha teistel, konkreetses küsimuses ehk kompetentsemal riigiorganil.

Teiseks analüüsitakse artiklis presidendi siseriiklikku pädevust. Põhjalikumalt peatutakse seejuures presidendi õigusel jätta põhiseadusega vastuolus olevad seadused välja kuulutamata, mille kaudu on Riigikohtusse jõudnud mitmed presidendi ja muude riigiorganite pädevuse piiritlemise vaidlused. Artiklis käsitletakse ka presidendi õigust võtta vastu õigusakte, tuues seejuures ära ka president Meri ja president Rüütli poolt vastu võetud aktide statistika. Eraldi käsitletakse artiklis presidendi pädevust esindada riiki Euroopa Liidus.

• Vabariigi President
,
• välissuhted ja välislepingud
,
• riigikaitse
,
• seadusandlus
,
• võimude lahusus
,
• põhiseaduslikkuse järelevalve