Kokkuvõte

Artiklis analüüsitakse ehitusmääruse, üldplaneeringu ja detailplaneeringu omavahelisi seoseid ning probleemkohti. Kõrvale on jäetud üleriigiline planeering ja maakonnaplaneering, sest nende reguleerimisese on üldjuhul väga abstraktne ning vaidlused ja konfliktid tekivad siiski eelkõige üldplaneeringu ja detailplaneeringuga seoses.

Artiklis vaadeldakse mõningaid planeerimisseadusega seotud probleemkohti. Autor on seisukohal, et ehitusmäärusega ei saa reguleerida küsimusi, mis tuleb kokku leppida planeerimismenetluse kaudu. Ehitusmäärus ning üld- ja detailplaneering on ranges hierarhilises vahekorras, mistõttu ei ole asjakohane rääkida tugevama õigusjõuga õigusaktis sisalduvate tingimuste soovituslikkusest. Üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga „põhjendatud vajaduse“ olemasolu korral peab autori hinnangul olema erand, kuid kui see on möödapääsmatu, tuleb avalikkust sellest piisaval määral informeerida. Planeerimisseaduse § 9 lõikes 1 sisalduv määratlemata õigusmõiste „lähiaastate ehitustegevus ja maakasutus“ vajab põhjalikku õiguslikku analüüsi ning seaduse tasandil lahtiseletamist. Praktikas levinud kohaliku omavalitsuse territooriumi planeerimine üksikute kruntide kaupa ei vasta autori arvates planeerimisseaduse eesmärgile.

• ehitus ja planeerimine
,
• haldusmenetlus