Menüü

Kokkuvõte

Ajaloo jooksul on riik saavutanud õiguste maksmapaneku valdkonnas monopoolse seisundi ja võib selleks äärmisel juhul kasutada ka füüsilist jõudu. Võimumonopoli valdajana on riik kohustatud vajaduse korral seda monopoli ka teostama.

Igasugune riigipoolne sekkumine õiguslikult kaitstud valdkonda eeldab, et selliseks sekkumiseks on olemas seadusest tulenev alus. See alus peab omakorda loetlema tingimused, mille esinemise korral on lubatud füüsilist jõudu kasutada. Seadusandja ei ole füüsilise jõu kohaldamise aluste sõnastamisel vaba, vaid on seotud põhiseaduse ning põhi- ja inimõigustega, mille tuumaks on inimväärikus.

Riigi võimumonopol ei välista, et samal ajal võib ka eraisikutel olla füüsilise jõu kasutamise õigus. Inimväärikus seab aga piirid ka füüsilise jõu kasutamisele eraisiku poolt.

Riigi tegutsemispraktikas seab inimväärikuse põhimõtte arvestamine tegutsejad piirsituatsioonis aga väga raskete otsuste ette. Otsused on rasked seetõttu, et inimväärikuse mõiste on väga kompleksne ja ähmane. Autor selgitab seda lähemalt kahe näite najal, mis on Saksamaal viimasel ajal palju tähelepanu äratanud. Need on nn Daschneri juhtum, kus kõrge politseiametnik ähvardas mõrvas kahtlustatavale valu tekitada ning mõisteti seetõttu alluva kuriteole mõjutamises ja sundimises süüdi, ning lennuohutusseadus, millega riigile antud volitust tulistada kaaperdatud lennuk teatud juhtudel alla pidas Saksamaa Põhiseaduskohus inimväärikust rikkuvaks.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse