Kokkuvõte

Paindlikuks muutunud töölepingulised suhted, aga ka varjatud töösuhted on toonud kaasa vajaduse tööõigust ajakohastada. Euroopa Liidus on alustatud diskussiooni mõningate töötegijate õigusliku kindlusetuse üle. Esmajoones puudutab arutelu vajadust tagada õiguslik kaitse majanduslikult sõltuvatele töötegijatele. Tegemist on töö- ja äriõiguse vahelisse halli alasse jäävate töötegijatega, kes on formaalselt küll füüsilisest isikust ettevõtjad, kuid kes vastavad mitmetele töötaja tunnustele. Kõige olulisema sarnasusena tuleb välja tuua asjaolu, et nad saavad kogu oma sissetuleku või suure osa sellest ühelt tööandjalt. Sellistele töötegijatele on õiguslik kaitse tagatud väheste riikide õigusaktide, kohtupraktika ja/või kollektiivlepingutega. Peamiselt on majanduslikult sõltuvatele töötegijatele laiendanud sõltuvatele töötajatele ettenähtud sotsiaalkindlustust ja tööohutust tagavaid regulatsioone, samuti on peetud oluliseks ühinemisõiguse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse laiendamist. Autor on seisukohal, et sarnaselt Euroopa suundumustele võiks ka Eesti tööõiguses määratleda majanduslikult sõltuva töötegija mõiste ning määrata kindlaks reguleerimist vajavad valdkonnad. Seejuures ei saa põhjendatuks pidada majanduslikult sõltuva töötegija täielikku samastamist sõltuva töötajaga.

• tööõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• töötaja
,
• töö- ja puhkeaeg
,
• ILO
,
• kollektiivsed töösuhted
,
• sotsiaalõigus
,
• töövõtuleping