Kokkuvõte

Karistusjärgne kinnipidamine kui iseseisev instituut on vabadusekaotuslik mõjutusvahend, mida ei määrata karistusena toimepandud teo eest, vaid mille ainus eesmärk on tagada, et isik ei saaks toime panna süütegusid tulevikus. Küsimus karistusjärgse kinnipidamise kehtestamise või selle säilitamise võimaluste kohta tekib vaid juhul, kui riigi karistusõiguses kehtivad teatavad printsiibid, karistusõigus on kujunenud teatavas suunas ning lisaks sellele lähtutakse riigis teatavast üldist riiklikku korraldust puudutavast arusaamast. Artiklis vaadeldakse, millised need printsiibid, suunad ja arusaamad on, peatudes seejuures karistuse seotusel süüga, süüle vastava karistuse määral ja arusaamal riigi kohustustest. Autor toob välja nii karistusjärgse kinnipidamise instituudi lubatavaks pidamist õigustavad kui ka selle vastu esitatud argumendid. Autori arvates tuleb ka tulevikus ohtliku (raskeid kuritegusid sooritada võiva) kurjategija õigushüvede riive põhjendamisel lähtuda hädaseisundi põhimõtetest ning sellisel juhul inimväärikust ei rikuta.

Peatudes karistusjärgse kinnipidamise regulatsiooni kehtestamisel, otsib autor vastuseid küsimustele, kas karistusjärgne kinnipidamine on karistusõiguslik või karistusõiguse väline instituut, kuidas piiritleda karistusjärgsest kinnipidamisest puudutatud isikute ringi ning kohaldamise aluseks olevaid süütegusid.

• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• karistuse liigid ja määrad
,
• muud mõjutusvahendid
,
• süütegu