Kokkuvõte

Üürileandja pandiõiguse instituut on Eesti õigusmaastikul kasutusel juba alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002. Sellele vaatamata on tegemist valdkonnaga, mida reguleerivate õigusnormide ühtset tõlgendamispraktikat pole välja kujunenud. Arvestades praegusest majandussituatsioonist tulenevat võlgnike rohkust ning asjaolu, et 2008. aastal tegi Riigikohus esimese üürileandja pandiõigust käsitleva otsuse, on tekkinud üürileandja pandiõiguse pakutavate võimaluste vastu laialdasem huvi.

Üürileandja pandiõigus ei puuduta üksnes üürilepingu pooli, vaid ka kolmandaid isikuid, kelle asjadele üürileandja pandiõigus samuti võib laieneda. Kolmandaid isikuid kaitseb nende õiguse eelnemine üürileandja pandiõigusele, samuti asjaolu, et teatud tingimustel võib üürileandja pandiõigus kolmanda isiku asjade suhtes lõppeda.

Käesolevas artiklis analüüsitakse üürileandja pandiõiguse regulatsiooni (võlaõigusseaduse § d 305–307) kolmandate isikute õigusi puudutavas osas, pöörates tähelepanu erinevatele tõlgendusvõimalustele. Artikkel keskendub küsimustele, missugused kolmandal isikul asja suhtes esineda võivad õigused ja millistel tingimustel saavad üürileandja pandiõigusele eelneda ning missugune on kolmanda isiku õiguste üürileandja pandiõigusele eelnemise tähendus, samuti küsimusele, millistel tingimustel üürileandja pandiõigus kolmanda isiku asjade suhtes lõpeb.

• käsipant
,
• registerpant
,
• kasutuslepingud
,
• omand
,
• Täitemenetlus
,
• hüpoteek