Kokkuvõte

Käesolevas artiklis keskendutakse õiguskaitsevahenditele, mida tuleb riigisiseselt enne menetluse pikkuse peale Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) pöördumist kasutada. Nimelt annavad EIK 4. jaanuaril 2012 tehtud kaebuste vastuvõetamatuks tunnistamise otsused asjades Urmas Velleste vs. Eesti ja Juri Andrejev vs. Eesti põhjust rõhutada, et menetluse pikkusega seotud kaebuste puhul on Eestis olemas tõhusad õiguskaitsevahendid, mis tuleb esmalt riigisiseselt ammendada. Üldjuhul peaks riigisiseste otsustega vastav menetlus ka lõppema. Vaid siis, kui riigisisene otsus ei ole kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning seda tõlgendavas EIK praktikas väljakujunenud põhimõtetega, võib muude vastuvõetavuse tingimuste täitmisel olla alust pöörduda EIK-sse.

Artiklis selgitatakse esmalt riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamise ehk subsidiaarsuspõhimõtte tähendust ja eesmärki. Seejärel antakse EIK kohtupraktika ja riigisisese arengu alusel ülevaade Eestis olemasolevatest menetluse pikkuse heastamise õiguskaitsevahenditest kriminaal-, tsiviil- ja halduskohtumenetluses. Lõpetuseks tuuakse välja, mida tuleb veel arvesse võtta juhul, kui isik siiski soovib pärast riigisiseste meetmete läbimist EIK-sse pöörduda.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• tsiviilkohtumenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• halduskohtumenetluse üldmõisted ja printsiibid