Menüü

Kokkuvõte

Nulltunnilepingu alusel töö tegemine on üks juhutöö (ingl casual work) tegemise viise. Nulltunnilepingu alusel töö tegemine on paindlik töötamisviis, kus tööandja ja töötaja ei määra kindlaks töösuhtes töötatavate töötundide arvu. Tööandja ei kohustu sellise lepingu raames kindlustama töötajat tööga ning kutsub töötaja tööle vastavalt vajadusele. Tööandja kohustub töötasu reeglina maksma vaid töötaja töötatud töötundide järgi. Olenevalt riigis kohalduvast õigusest ning poolte kokkuleppest on töötaja jaoks tööandja pakutava töö vastuvõtmine kohustuslik või vabatahtlik.

Eesti töölepingu seaduse (TLS) alusel ei ole nulltunnilepingu sõlmimine lubatud. Seega saavad pooled selles kokku leppida vaid võlaõigusliku lepinguna ning nulltunnilepingu alusel töötavale isikule ei laiene TLS-st tulenev kaitse.

Käesolev artikkel analüüsib eelkõige küsimust, kuidas on võimalik reguleerida nulltunnilepingut Eesti tööõiguses nii, et tagatud oleks töösuhtes poolte huvide tasakaal. Sel eesmärgil käsitletakse olemasoleva regulatsiooni ebapiisavust, osutamaks probleemile Eesti õiguses. Seejärel esitatakse konkreetsed ettepanekud nulltunnilepingu regulatsiooniks. Selleks keskendutakse Itaalia, Hollandi, Iirimaa ja Ühendkuningriigi õiguse uurimisele, sest nendes riikides on nulltunnilepingu reguleerimiseks konkreetne normistik. Samuti on analüüsitud Leedu töökoodeksi eelnõu.