Menüü

Kokkuvõte

Euroopa Kohtu suurkoja poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelotsusetaotluse lahendamiseks 2. märtsil 2021 tehtud otsuse meediakajastused keskendusid raskustele, mis võivad mõjutada paljusid kriminaalmenetlusi ning kuivõrd palju raskemaks muutub kuritegude uurimine, kuid läksid pea vaikides mööda Euroopa Kohtu otsuse sisust. Kohus saatis selge sõnumi, et Eesti seadused ei taga õiglast tasakaalu ühelt poolt kuritegude ennetamise, uurimise ja kohtus menetlemise eesmärgil elektroonilise side liiklus- ja asukohaandmetele juurdepääsu ning teiselt poolt eraelu õiguse, isikuandmete kaitse ja sõnavabaduse vahel.

Riigikohtu eelotsusetaotlus käsitles Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. a direktiivi 2002/58/EÜ (milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. a direktiiviga 2009/136/EÜ) artikli 15 lõike 1 tõlgendamist koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1.

Artikkel vaatleb Euroopa Kohtu 2. märtsi 2021. a otsust kohtu varasema kohtupraktika kontekstis. Kõigepealt analüüsib autor, kuidas on arenenud ja täienenud elektroonilise side andmete kogumist, säilitamist ja ametiisikutele kättesaadavaks tegemist käsitlev kohtupraktika. Seejärel arutletakse, millised järelmid tulenevad Euroopa Kohtu 2. märtsi 2021. a otsusest Eesti õigusruumi jaoks.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse