Kokkuvõte

Koroonapandeemia ja sellega toimetulemiseks kehtestatud Vabariigi Valitsuse korraldused muutsid taas kord aktuaalseks küsimuse, millisel juhul peaks täitevvõimu organ kasutama millist tegevusvormi – täpsemalt: millal on asjakohane anda määrus, millal üldkorraldus. See küsimus ei ole sugugi ainuomane Eesti õiguskorrale. Paraku on selles kontekstis taas kord kõlanud ka seisukoht, et täitevvõimu organi valitud tegevusvorm võiks kohtus muutuda just nagu millekski muuks. Autor on seisukohal, et teadaoleva ja üldtunnustatud õigusdogmaatika järgi ei ole täitevvõimu organi antud õigusakti hilisem muundumine teiseliigiliseks õigusaktiks võimalik. Seejuures tuleb eristada: kui Riigikohtu soovi suhtes klassifitseerida määrusena vormistatud akt ümber üldkorralduseks on võimalik argumente vahetada, siis teistpidi ümberklassifitseerimise – üldkorraldusest määruseks – kaitseks puuduvad ratsionaalsed argumendid sootuks. Ühtlasi püüab autor abistada haldusmenetluse seaduse § 88 ja § 51 lõike 2 tulevasi tõlgendajaid.

• haldusõiguse põhimõisted ja printsiibid
,
• haldusmenetlus