Kokkuvõte

Õigusteaduse ja õiguskultuuri jaoks laiemalt on vähemalt Mandri-Euroopas kõige loomulikum ja loogilisem püüd leida õigusele vastavaid lahendusi ius scriptum’ist. Kuidas aga käituda siis, kui on vaja leida kooskõlaline õigusele vastav lahendus Euroopa Liidus? Üha sagedasemad on olukorrad, kus riigisisest õigust tuleb tõlgendada „niipalju kui võimalik“ Euroopa Liidu õiguse (õigusakti) eesmärki ja sõnastust silmas pidades. Riigi poolt organiseeritud õigussüsteemide poolt vaadatuna kujutab moodsa õiguse euroopastamine ühte olulist õigusstruktuuride moderniseerumise aspekti, milles autori hinnangul on õiguse printsiipidel otsustav roll. Siin on peidus ka õigusteaduse enda teadusliku aluse kindlustamine, mis puudutab mitte niivõrd traditsioonilist õigusdogmaatikat, vaid õiguse metodoloogiat ja teooriat.

Artikli üheks eesmärgiks juhtida tähelepanu õiguse printsiipide olulisusele Euroopa õigusruumis nende rakendusala piiriülese iseloomu tõttu. Meie õiguslikud otsustused peavad olema võrreldavad ja arusaadavad selles õigus- ja kultuuriruumis, kuhu me kuulume ja tahame kuuluda. Teiseks eesmärgiks on õiguse printsiipide tähenduse ja rakendamisulatusega seotu olulisuse näitamine meie riigisisese õigusliku tegelikkuse jaoks. Loosunglikult kõlaval „rohkem õigust väiksema arvu seaduste abil“ on ratsionaalne sisu ja otsene seos õiguse printsiipide tunnetus- ja rakendusulatusega.

Artiklis käsitletakse akuutset näidet Eesti õiguskorras ‒ e-valimistega seotus kaebusi ‒, kus just õiguse printsiipidele tuginev lahendus oleks korrelatsioonis arusaamaga õigusstruktuuride euroopastamisest ja ehk pakuks isegi eeskuju meie õiguskorraga olemuslikult sarnastes õiguskordades, mis on paljuski orienteeritud normikesksele arusaamale ehk subsumeerimise kõikvõimsusele õigusele vastavuse leidmisel.

• õigusfilosoofia
,
• õigusemõistmine
,
• õigusriik