Kokkuvõte

Kiirelt vananevas Euroopas otsivad teadlased aktiivselt lahendusi pikaajalise hoolduse üha süvenevale probleemile, mille õigusselge lahendamise eest lasub vastutus ka juristkonnal.

Juulis 2023 jõustus kauaoodatud hooldereform, mida on omaste pikka aega kestnud liigsuurt hoolduskoormust ja teenuskohtade kroonilist puudust arvestades peetud viimaste aastakümnete üheks olulisemaks uuenduseks sotsiaalvaldkonnas. Lähemal vaatlusel selgub, et esialgu on paika pandud suuresti vaid rahastusmudel ning sellegi põhiseaduspärasus on hetkel Riigikohtu üldkogu hinnangu ootel.

Hooldusteenuse korraldamise kohustus lasub jätkuvalt kohalikel omavalitsustel, kellel oli enne ja on ka praegu vabadus korraldada hooldusteenuseid mis iganes moel (ise, koostöös teiste kohalike omavalitsustega, era- või kolmanda sektoriga). Seejuures osutavad eraõiguslikud teenusepakkujad täna julgelt üle 50% hooldekoduteenuse mahust ning erasektori huvi on pigem kasvutrendis. Kuivõrd õiguskantsleri kontrollkäigud ning Riigikohtu praktika kõnelevad sellest, et kohalikud omavalitsused on mitme sotsiaalteenuse tagamisega hädas, siis oli põhjendatud loota, et just hooldereformi raames luuakse lõpuks selgust ka avaliku ning era- ja kolmanda sektori koostoimimise alustes ja õigussuhetes, mis on aluseks teenusesaaja õiguste kaitsele. Seni on küsimused jätkuvalt üleval.

Artiklis uuritakse lähemalt isiku valikuõigusel põhinevaks turumudeliks nimetatud lahenduse (ingl free choice system / consumer choice model) õiguslikku ja sotsiaalpoliitilist tausta ning seda, kuidas see paigutub Euroopa Liidu riigihankeõiguse ja Eesti kehtiva õiguse, eelkõige halduskoostöö konteksti. Siinse artikli ülesanne pole anda hinnangut turupõhise lahenduse põhjendatusele, vaid panustada õigusselgusesse, kui riik või kohalik omavalitsus on otsustanud turumudelit rakendada, ning leida võimalusi, kuidas lahendada sotsiaalsete eesmärkide ja ärihuvide põrkumisi.

• sotsiaalhooldusõigus
,
• kohalik omavalitsus
,
• riigivara ja -hanked