Kokkuvõte

Eesti Vabariik ratifitseeris 12. mail 1993 vastu võetud seadusega Eesti-Vene õigusabilepingu. Õigusabileping jõustus Eesti suhtes 19. märtsil 1995. Riigikogu võttis 20. märtsil 2024 vastu õigusabilepingu denonsseerimise seaduse eelnõu. Vabariigi Valitsuse eesmärk on lõpetada Eestile õigusabilepingust tulenevad kohustused 19. märtsist 2025.

Eesti-Vene õigusabileping reguleerib mh vanemate ja laste vaheliste õigussuhete ning alaealiste eestkoste asjades Eesti kohtusse pöördumise õigust ehk kohtualluvust olukorras, kus menetlusosaliseks on Venemaa kodanik. Õigusabileping on vahetult kohaldatav ja prioriteetne teiste sama kohaldamisalaga õigusaktide, s.o Brüssel II ter määruse, Haagi 1996. a konventsiooni ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku ees. Denonsseerimise järgselt kaob õigusabilepingu vahetu kohaldatavus ja prioriteetsus ning õigusabilepingu kohaldamisalasse kuulunud vanemate ja laste vaheliste õigussuhete ning alaealiste eestkoste asjades kohtualluvuse määramisel kohaldub Brüssel II ter määrus või Haagi konventsioon. Kuivõrd Eesti-Vene õigusabileping on Eesti kohtupraktikas üks enim kohaldatavaid rahvusvahelise kohtualluvuse õigusakte, toob selle denonsseerimine kaasa Brüssel II ter määruse ja Haagi konventsiooni laialdasema kohaldamise vajaduse. Eesti õiguskirjanduses on määrust analüüsitud, ent konventsiooni ei ole põhjalikumalt käsitletud.

Artiklis uuritakse esiteks, millal tuleks Haagi konventsiooni kohaldada ning milline on selle vahekord Brüssel II ter määruse ja tsiviilkohtumenetluse seadustikuga. Seejärel käsitletakse lapse harilikul viibimiskohal ja asukohal põhinevat üldise kohtualluvuse regulatsiooni ning kohtualluvuse üleviimist ja kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimist. Viimaks analüüsitakse kiireloomulistes asjades kaitseabinõude rakendamise ja ajutiste abinõude kohaldamise võimalusi.

• Rahvusvaheline õigus
,
• kohtualluvus
,
• vanemate õigused ja kohustused