Kokkuvõte

Riigikohus on sedastanud, et äriühingu otsust ei ole võimalik kehtetuks tunnistada vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, sest see põhimõte on liialt üldine. Kehtetuks tunnistada on võimalik vaid selliseid otsuseid, mille vastuvõtmisel on hääleõigust kuritarvitatud ning sellega on täidetud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 38 lõike 1 teise lause koosseis. Artikli autor selle Riigikohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et lähtuda tuleb Saksa õiguses välja kujunenud põhimõtetest. Seda seisukohta kinnitab ka hilisem Riigikohtu praktika, kus on leitud, et osanikul või aktsionäril võib olla hea usu põhimõttest tulenev hääletamiskohustus. Saksa õiguses jaatatakse hea usu põhimõttele tuginemise võimalust nii õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas. Täpsemalt on Saksa õiguses välja kujunenud ulatuslik lojaalsuskohustus ühingu ja teiste aktsionäride või osanike suhtes, mis võimaldab otsuseid selle rikkumisel kehtetuks tunnistada.

Nii Eesti kui ka Saksa õiguses on ette nähtud eraldi õiguslik alus otsuse kehtetuks tunnistamiseks olukorras, kus juriidilise isiku liige kasutas oma hääleõigust otsuse tegemisel selleks, et omandada kellegi arvel ebaausaid eeliseid. Eesti õiguses on aga Riigikohtu hinnangul hääleõiguse kuritarvitamise säte piisavaks õiguskaitsevahendiks lojaalsuskohustusi rikkuvate otsuste kõrvaldamiseks. Autori arvates ei taga viidatud õiguskaitsevahend siiski täielikku õiguskaitset vähemusosanikele või -aktsionäridele, sest sellel alusel ei ole võimalik vaidlustada selliseid otsuseid, kus lojaalsuskohustuse rikkumine väljendub muul viisil kui otsuse poolt hääletamine või selgete eeliste omandamine.

• tehingu kehtetus
,
• juriidilised isikud
,
• aktsiaselts
,
• osaühing