Viiendat aastat alustav Juridica sunnib paratamatult ajas tagasi
mõtlema. Šotlaste idee realiseerimine võttis ligemale aasta.
Sisulisi igapäevatöö tegijaid oli vaid kaks ning aeg ei olnud neid
eriti soosiv. Vaatamata kõigele on ajakiri siiski ilmuma jäänud.
Veel poolteist aastat tagasi valitsenud autorite ajapuudus artiklite
kirjutamiseks on toimetuses nüüdseks asendunud artikliuputusega. Ja
seda sõna otseses mõttes. Valik on piisavalt suur, et avaldada seda,
mis momendil lugejat huvitab või mis päevakohane on. Nii jäävad
mõned artiklid üsna pikaks ajaks oma ilmumisjärge ootama ja mõned,
mis teistele oma sisu poolest silmnähtavalt alla jäävad, hoopis
tähelepanuta.
Ajakirja väljaandmine on tihedalt seotud autoriõiguse probleemidega,
mis tänases avanumbris peateemaks valitud. Kui heita pilk
ajakirjandusse, siis autoriõiguse probleemidest meid iga päev eriti
palju ei informeerita. Alles mõned aastad tagasi oli ainukene
informaator nn kollane ajakirjandus, püüdes kajastada kõmulisi
autoriõiguse rikkumisi Eestis. Nüüd võib mõne üksiku sõnumi ka
päevalehtede veergudelt leida. Vähemalt oli eelmisel aastal väga
populaarne piraatluse teema.
Piraatluse teema on jätkuvalt aktuaalne nendele, kes autoriõigusega
iga päev kokku puutuvad. Kui heita pilk Euroopa Ühenduse Nõukogu
määrusele nr 3295/94, saab selgeks et kaubaturul on liiklemas kaks
liiki keelatud kaupa: võltskaup ja piraatkaup. Võltskaubast
räägitakse neil juhtumeil, kui kaubal või selle pakendil
kasutatakse ilma kaubamärgivaldaja loata vastava kaubamärgiga
identset või põhitunnustes eristamatut kaubamärki, tingimusel, et
tegemist on sama kaubaklassiga. Niisugune tegevus rikub vastavalt
kaubamärgi seadusele kaubamärgivaldaja ainuõigusi. Piraatkauba all
mõeldakse kaupa, mis on valmistatud autoriõiguse ja/või
naaberõiguse omaniku või ka tööstusdisainilahenduse omaniku loata,
kas koopiana või sellisena, mis sisaldab koopiaid, ning kui selline
koopiate tegemine rikub vastavate isikute õigusi. Niisiis võib
tõdeda, et piraatkoopia võib olla tehtud nii Juridicast, laulja X
uuest sooloplaadist kui ka arvutiprogrammist jne, jne.
Kas Teie olete endalt küsinud, kuidas Te suhtute piraatlusse
autoriõiguse mõttes? Lihtsam viis enese testimiseks on panna käima
Teie kasutuses olev arvuti, on see siis isiklik või tööandja oma.
Kas te võite kindel olla, et Teie kasutatav tarkvara on saadud
seaduslikul teel? On Teil selleks olemas tarkvaratootja litsents? Kas
Te teate, mis selles litsentsis kirjas on? Ilmselt tekitavad need
küsimused vastureaktsiooni - et kõigil teistel on ka piraattarkvara,
miks peaksin mina see ainuke raharaiskaja olema! Ja - et kogu maailm
on niisugune!
Antiikajal oli väga lihtne. Kui keegi midagi lõi, siis kandis ta
selle enamasti ka ise ette. Kui loodu kellelegi teisele meeldima
hakkas, võis selle lihtsalt ära osta. Ei mingit autoriõigust! Kõik
oli nii lihtne. Täna on kõik hoopis teisiti. Pea igaks tegevuseks
tuleb luba küsida. Kas see on õige? Ilmselt on niisugune süsteem
siiski vajalik, vastasel juhul ei oleks kirjastajad, autorid, esitajad
jne oma õiguste tunnustamise eest võidelnud. Ja kui Teil tekib
küsimus, et miks peaks ühe originaalarvutiprogrammi eest nii palju
maksta, siis võiks teha ühe „koduse revisjoni“ ja küsida, mida
ning missuguste teenuste ja kaupade eest Te iga päev maksate ning kas
nad on seda hinda väärt.
Investeeringuid tehakse selleks, et nende pealt teenida. Üks
„teenimise“ võimalus on elamine arenenud ühiskonnas. Ühiskond
ei arene, kui me ei saa aru, kuhu investeerida.