Viiendat aastat alustav Juridica sunnib paratamatult ajas tagasi mõtlema. Šotlaste idee realiseerimine võttis ligemale aasta. Sisulisi igapäevatöö tegijaid oli vaid kaks ning aeg ei olnud neid eriti soosiv. Vaatamata kõigele on ajakiri siiski ilmuma jäänud.

Veel poolteist aastat tagasi valitsenud autorite ajapuudus artiklite kirjutamiseks on toimetuses nüüdseks asendunud artikliuputusega. Ja seda sõna otseses mõttes. Valik on piisavalt suur, et avaldada seda, mis momendil lugejat huvitab või mis päevakohane on. Nii jäävad mõned artiklid üsna pikaks ajaks oma ilmumisjärge ootama ja mõned, mis teistele oma sisu poolest silmnähtavalt alla jäävad, hoopis tähelepanuta.

Ajakirja väljaandmine on tihedalt seotud autoriõiguse probleemidega, mis tänases avanumbris peateemaks valitud. Kui heita pilk ajakirjandusse, siis autoriõiguse probleemidest meid iga päev eriti palju ei informeerita. Alles mõned aastad tagasi oli ainukene informaator nn kollane ajakirjandus, püüdes kajastada kõmulisi autoriõiguse rikkumisi Eestis. Nüüd võib mõne üksiku sõnumi ka päevalehtede veergudelt leida. Vähemalt oli eelmisel aastal väga populaarne piraatluse teema.

Piraatluse teema on jätkuvalt aktuaalne nendele, kes autoriõigusega iga päev kokku puutuvad. Kui heita pilk Euroopa Ühenduse Nõukogu määrusele nr 3295/94, saab selgeks et kaubaturul on liiklemas kaks liiki keelatud kaupa: võltskaup ja piraatkaup. Võltskaubast räägitakse neil juhtumeil, kui kaubal või selle pakendil kasutatakse ilma kaubamärgivaldaja loata vastava kaubamärgiga identset või põhitunnustes eristamatut kaubamärki, tingimusel, et tegemist on sama kaubaklassiga. Niisugune tegevus rikub vastavalt kaubamärgi seadusele kaubamärgivaldaja ainuõigusi. Piraatkauba all mõeldakse kaupa, mis on valmistatud autoriõiguse ja/või naaberõiguse omaniku või ka tööstusdisainilahenduse omaniku loata, kas koopiana või sellisena, mis sisaldab koopiaid, ning kui selline koopiate tegemine rikub vastavate isikute õigusi. Niisiis võib tõdeda, et piraatkoopia võib olla tehtud nii Juridicast, laulja X uuest sooloplaadist kui ka arvutiprogrammist jne, jne.

Kas Teie olete endalt küsinud, kuidas Te suhtute piraatlusse autoriõiguse mõttes? Lihtsam viis enese testimiseks on panna käima Teie kasutuses olev arvuti, on see siis isiklik või tööandja oma. Kas te võite kindel olla, et Teie kasutatav tarkvara on saadud seaduslikul teel? On Teil selleks olemas tarkvaratootja litsents? Kas Te teate, mis selles litsentsis kirjas on? Ilmselt tekitavad need küsimused vastureaktsiooni - et kõigil teistel on ka piraattarkvara, miks peaksin mina see ainuke raharaiskaja olema! Ja - et kogu maailm on niisugune!

Antiikajal oli väga lihtne. Kui keegi midagi lõi, siis kandis ta selle enamasti ka ise ette. Kui loodu kellelegi teisele meeldima hakkas, võis selle lihtsalt ära osta. Ei mingit autoriõigust! Kõik oli nii lihtne. Täna on kõik hoopis teisiti. Pea igaks tegevuseks tuleb luba küsida. Kas see on õige? Ilmselt on niisugune süsteem siiski vajalik, vastasel juhul ei oleks kirjastajad, autorid, esitajad jne oma õiguste tunnustamise eest võidelnud. Ja kui Teil tekib küsimus, et miks peaks ühe originaalarvutiprogrammi eest nii palju maksta, siis võiks teha ühe „koduse revisjoni“ ja küsida, mida ning missuguste teenuste ja kaupade eest Te iga päev maksate ning kas nad on seda hinda väärt.

Investeeringuid tehakse selleks, et nende pealt teenida. Üks „teenimise“ võimalus on elamine arenenud ühiskonnas. Ühiskond ei arene, kui me ei saa aru, kuhu investeerida.