Kokkuvõte

Sissejuhatus

Tallinna vanemprokurör lõpetas oma 15. märtsi 2000. aasta määrusega osaliselt kriminaalasja nr 98110537. Erinevalt sadadest teistest kriminaalasjadest, mille lõpetamine kajastub ainult õiguskaitseorganite statistikas, tundis selle kaasuse vastu ajakirjandus elavat huvi. Põhjus seisneb selles, et inimese surmamises süüdistati neid, kelle elukutse seisneb tegelikult elu hoidmises – arste. Tegemist oli nn Jehoova tunnistajate lapse arstide kriminaalasjaga.

See traagiline juhtum kolme aasta tagant on korra juba põhjustanud elava väitluse arstide endi hulgas. Kahjuks jäi selle väitluse lõpptulemus õhku rippuma. Sellest tulenevalt ongi käesoleva artikli eesmärgiks anda ülevaade õiguslikust ja eetilisest problemaatikast, mis on seotud Jehoova tunnistajate usulahu liikmete keeldumisega vereülekandest endale ja oma lastele. Kõigepealt vaadeldakse, miks on üldse arstil vaja (vanema) nõusolekut ning kuivõrd siduv on taoline nõusolek või selle puudumine õiguslikust seisukohast. Seejärel on analüüsitud küsimust arstieetika seisukohalt. Artikli sisuline osa lõpeb vastusega küsimusele, kuivõrd on ülalnimetatud kriminaalasja osalise lõpetamise määrus menetlusõiguslikult lubatav.

• isikuvastased süüteod
,
• Meditsiiniõigus
,
• menetlejad
,
• kohtueelne menetlus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• füüsilised isikud
,
• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid