Kokkuvõte

Euroopa inimõiguste konventsioon (edaspidi Konventsioon) on rahvusvaheline leping ning esimene, mis tuleks selgeks teha, on selle õigusakti asend ja tähendus Eesti õiguses. *1 Eesti siseriikliku õiguse ja välislepingu vahekord on piisava selgusega sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 123. Süvenemata siinkohal üksikasjadesse, on selge, et konventsioon asub põhiseaduse ja seaduste vahepeal ning on viimastega vastuolu korral nende ees prioriteetne.

Konventsiooni ratifitseeris Riigikogu asjakohase seadusega (RT II 1996, 11). Seadusandja kasutas välislepingu jõustamiseks üldist seaduste vastuvõtmiseks ettenähtud põhiseaduslikku protseduuri. Selle sammuga anti välislepingule (Eesti) seaduse jõud, seaduse sisu aga oli ja on antud ratifitseeritud välislepingus. See, et seaduse sisu on antud tavapärasest erineval viisil, ei muuda asja sisu. Ratifitseerimisega inkorporeeriti konventsioon Eesti õigusesse ning see muutus Eesti õiguse osaks võrdväärselt muude Riigikogu poolt vastuvõetud seadustega. Seaduslikkuse (PS §-d 3 ja 13) ning õiguste ja vabaduste ülimuslikkuse ja kaitse printsiip (PS §-d 14, 11, 13 ja § 123 lg 2) teevad konventsioonis sätestatu tagamise riigivõimule, sh kohtuvõimule, kohustuslikuks.

Konventsiooni ratifitseerimisega võttis Eesti Vabariik seadusandja kaudu endale kohustuse tagada „[I]gaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, käesoleva konventsiooni I osas määratletud õigused ja vabadused“.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• isikuvastased süüteod
,
• riigiõiguse üldmõisted ja printsiibid