Kokkuvõte

Kõige üldisemalt võib individuaalset põhiseaduslikku kaebust *1 nimetada üheks põhiõiguste kohtuliku kaitse vahendiks. Kindlasti ei ole põhiseaduslikkuse kaebus ainsaks kaitsevahendiks, niisamuti nagu see ei ole üheski riigis ordinaarseks õiguskaitse vahendiks, vaid üksnes subsidiaarseks. Saksa Föderaalse Konstitutsioonikohtu (Bundesverfassungsgericht) kohtunik H. Seibert on seda nimetanud „erakorraliseks abinõuks lõplike otsuste vastu“. *2 M. Hartwig omakorda käsitleb individuaalset konstitutsioonilist kaebust „põhiõiguste kui üksikisiku õiguste protseduurilise kaaslasena“. *3 Teisal on ta sama mõtet väljendanud mõnevõrra pikemalt: „Individuaalkaebus on materiaalõiguslike põhiõiguste protseduuriline abivahend, ja kui põhiõiguste deklaratsioone tuleb lugeda materiaalõiguste vallas suureks saavutuseks, siis individuaalne konstitutsiooniline kaebus on seda protseduurilisel tasandil. /.../ Inimõigused ei ole seega üksnes deklareeritud, vaid ka protseduuriliselt realiseerunud.“ *4

Klassikalise individuaalse konstitutsioonilise kaebusega (constitutional complaint; Verfassungsbeschwerde) on tegemist juhul, kui isikule on garanteeritud võimalus esitada iseseisvalt kaebus riigis põhiseaduslikkuse järelevalvega tegelevale organile juhul, kui avalikku võimu teostav organ on rikkunud isiku põhiseaduslikke õigusi või vabadusi, see rikkumine on aktuaalne ning muud õiguskaitsevahendid puuduvad või on ammendatud.

• põhiseaduslikkuse järelevalve
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused