Kokkuvõte

Põhjendatud ja mõistlike otsustuste tegemiseks peab pooltel olema piisavalt tõest ja asjakohast teavet. Vajaliku teabe hankimine on eelkõige iga võlasuhtes osaleja enda ülesanne, kuid teatud juhtudel eeldatakse, et lepingu pooled osutavad tehingu tegemise seisukohalt oluliste asjaolude väljaselgitamisel teineteisele kaasabi. Eesti uues võlaõigusseaduses on teatamiskohustus kujundatud kui üldnorm, mille kohaldamine ei piirdu ainult seaduses otse ette nähtud asjaoludega. Artiklis tutvustatakse teatamiskohustuse kohta lepinguõiguses, teatamiskohustuse sisu, regulatsiooni spetsiifikat ning vaadeldakse teavitamiskohustuse kohaldamist kohtupraktikas. Autorid peatuvad teatamiskohustuse olulisematel aspektidel võlaõigusseaduse ja uue tsiviilseadustiku üldosa seaduse kontekstis: teatamiskohustuse eesmärkidel, selle kohustuse liikidel, tarbijalepingute spetsiifikal ja teatamiskohustuse tekkimise alustel. Eraldi käsitletakse teavitamiskohustuste rikkumisel kohalduva õiguse konkurentsiprobleemidel, mis on oluline eelkõige aegumise aspektist lähtudes. Käsitluse näitlikustamiseks on analüüsitud kahte lahendit Eesti kohtupraktikas, millest esimene sisaldab Riigikohtu seisukohti teatamiskohustuse suhtes, teine aga teavitamiskohustuse tüüpvaidlust.

• müügileping
,
• käsundusleping
,
• töövõtuleping
,
• võlaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• lepingueelsed suhted ja eelleping
,
• kahju hüvitamine
,
• pakettreisileping
,
• tüüptingimused
,
• kohustuse rikkumine