Kokkuvõte

Õiguse allikate määratlemine on ühe õigussüsteemi jaoks oluline eelkõige põhjusel, et teha kindlaks need allikad, mille poole peab õigusemõistmisel pöörduma, et õigust leida. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 teise lause kohaselt on kohus oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Samas ei tähenda põhiseaduslik nõue mõista õigust ainult kooskõlas seadusega, et õiguse allikana tuleks samuti käsitada ainult seadust. Kitsast lähenemist õiguse allikatele ei võimalda ka seadused, milles õiguse allikatena nimetatakse seaduse kõrval ka muid allikaid. Nii määrab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 2 lõige 1 tsiviilõiguse allikaks seaduse kõrval ka tava, kriminaalmenetluse seadustiku § 2 aga sätestab kohustuslike allikatena Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid mis on tõusnud seaduse kohaldamisel.

Eesti oma õiguskirjanduse alusel tsiviilõiguse allikate süsteemist ja selle aluseks olevast doktriinist ülevaate saamine ei olegi väga lihtne. Rääkida ei saa väljakujunenud õigusallikaõpetusest ega ühtsest arusaamast tsiviilõiguse allikate liikidest ja kasutamisest õiguse tõlgendamisel või rakendamisel. Artiklis on tsiviilõiguse allikate süstematiseerimisel aluseks võetud allikate kohustuslikkuse aste ning pööratud suuremat tähelepanu just mittenormatiivsetele allikatele nagu tavad, välismaised seadused ja välismaine kohtupraktika. Välja on jäänud õiguse üldpõhimõtete ja moraalinormide kui õiguse allikate analüüs.

• tsiviilõiguse põhimõisted ja printsiibid