Kokkuvõte

Teise isiku esindamisel tekkivate õigussuhete puhul tuleb eristada erinevaid õiguslikke suhteid, mis alluvad ka mõnevõrra erinevale regulatsioonile. Spetsiifiliselt räägitakse esindamise puhul sisesuhte ehk esindamise aluseks oleva suhte ning välise suhte ehk kitsamalt esindamisest tulenevate õigussuhete eristamisest.

Sise- ja välissuhte eristamise õiguslikuks aluseks esinduse puhul on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 lõige 3. Lõike kohaselt ei reguleeri tsiviilseadustiku üldosa seaduses sisalduvad esindamise sätted „esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid õigusi ja kohustusi“. Esindamise aluseks oleva õigussuhte all mõeldaksegi esindaja ja esindatava vahelist sisesuhet. Ümberpöördult järeldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 lõikest 3, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses sisalduvad esindamise sätted reguleerivad suhteid, mis tekivad esindataval ja esindajal esindusõiguse teostamise tulemusena kolmandate isikutega, kelle suhtes esindusõigust teostatakse ning kellega esindaja tehinguid teeb.

Eesti tsiviilõiguse puhul võib sise- ja välissuhte eristamise kohustusest kui selgest õiguspõhimõttest rääkida alates uue tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisest 1. juulil 2002, varasemas tsiviilseadustiku üldosa seaduses vastav põhimõte, vähemalt sõnaselgel kujul, puudus. Artiklis selgitatakse sise- ja välissuhte eristamisega seotud küsimusi ning peatutakse nendega seoses praktikas enim tekkinud probleemidel.

• tsiviilõiguste teostamine
,
• esindus