Kokkuvõte

Eestis on viimasel ajal väga palju räägitud olmejäätmeveo teenusest, ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenusest, ühistransporditeenusest ja kaugkütteteenusest. Peamiselt on küsimuseks nende teenuste hind ja kättesaadavus. Ohtraid diskussioone on põhjustanud ka elektrienergiateenuse hinna ja osutajate teema.

Tihti on nende ja muude oluliste teenuste osutamine võimsate äriühingute käes. Teenust osutavad need ettevõtjad sageli võrgu või muu vahendi kaudu, mille dubleerimine on raske, äärmiselt kulukas või pea võimatu. Paljud neist äriühingutest on majanduslikult nii tugevad, et nad tegutsevad seetõttu suhteliselt sõltumatult konkurentidest (need väga sageli lihtsalt puuduvad), aga ka klientidest-tarbijatest. Kui keegi on nii tugev, et tal on võimalik tegutseda sõltumatult konkurentidest ja klientidest, on selge, et võib tekkida kiusatus käituda endale võimalikult mugavalt ja sealjuures kasumit maksimeerivalt. Kuidas aga kaitsta teenuse tarbijaid parimal moel? Kuidas tagada, et teenused, mida me kõik igapäevaeluks vajame, oleksid kättesaadavad ning seda mõistliku hinna ja hea kvaliteediga?

Enne kui saab teha Eesti tasemel otsuseid kirjeldatud teenuste paremaks tagamiseks, tuleb teada, milliseid Eestile kohustuslikke suunised seab Euroopa Liidu õigus nende teenustega seoses. Sealjuures tuleb vastata küsimustele, kas liidu õigus lubab liikmesriigil sekkuda selliste majandusliku iseloomuga teenuste osutamisse ja kui lubab, siis mis tingimustel. Käesolev artikkel neid teemasid käsitlebki, sealjuures artikli sissejuhatavat rolli arvestades paljuski kirjeldavas vormis.

• majandushaldusõigus
,
• Euroopa Liit