Kokkuvõte

Karistusõigus koosneb karistusseadustest. Paraku võib selle triviaalsuse ka veidi kiuslikult sõnastada ja küsida: kui karistusõigus koosneb karistusseadustest, siis millest ta õieti koosneb? Millised on need normid, mis kuulutavad teo keelatuks ja karistatavaks ning kujundavad seega riigi repressiivse sekkumise aluseid ja piire?

Vastuse küsimusele karistusseaduse mõiste kohta annab KarS § 1 lõige 2, mille kohaselt karistusseadus ei ole midagi muud kui karistusseaduslik (tervikuna või selle üksikud normid) ja väljaspool seda olev väärteokoosseis. Muud õigusaktid sisenevad karistusõigusesse ainult nendes olevate väravate kaudu, praktiliselt kas konkreetse süüteokoosseisu kohaldamisel (teo subsumeerimisel ja karistuse mõistmisel) või karistusseaduse tagasiulatuva jõu küsimuse lahendamisel KarS § 5 abil, mis tegelikult ei ole ka midagi muud kui teo subsumptsiooni küsimuse lahendamine. Süüteokoosseis koos karistusega ja karistusseaduse tagasiulatuv jõud on omad, kes lubava manulisi karistusõiguse mängumaale. Näiteks välisviitelise koosseisu kaudu siseneb asjaomane haruseaduse norm (süsteemse tõlgendamise korral seadus tervikuna) karistusõiguse aeda, kus ta koosseisu valvsa pilgu all võib toimitseda. Vastupidine liikumine on välistatud: blanketse koosseisu väravast ei valgu karistusõiguslik mateeria välja ega ujuta kogu Eesti õiguskorda üle. Lapulised ehk kontvõõrad (nt armuandmine, aga ka menetlus- ja täitevõigus) peavad üldse ukse taha jääma.

• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid