Kokkuvõte

Matusekulud on möödapääsmatu kulutus iga inimese surma korral. Inimese loomuliku surma korral on tema lähedased kohustatud kandma kulutusi, mis kaasnevad lähedase surmaga. Tõenäoline on samuti olukord, kus inimene on ise teinud korraldusi enda surma puhuks. Sel juhul kannavad matusekulud testamendis või pärimislepingus määratud isikud. Isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, milleks on mh matusekulud.

Kahju hüvitamise peamiseks eesmärgiks on kannatanu asetamine olukorda, kus ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud. Ka matusekulude hüvitamise korral tuleb matusekulud kandnud isik asetada positsiooni, kus tal pole matusekulude kandmise tõttu kahju tekkinud. Olulisel kohal kahjuhüvitise väljamõistmise juures on eelkõige hüvitise ulatus. Matusekulude hüvitamise puhul tuleb ulatus määrata mõistlikkuse kriteeriumi alusel. Kuna aga puuduvad konkreetsed juhised, milliseid kulutusi saab pidada mõistlikeks ja milliseid ebamõistlikeks, siis mõistlikkuse kriteeriumi sisustamisel on primaarsed kohtupraktikast tulenevad seisukohad.

Käesolevas artiklis otsitakse vastust küsimusele, milliseid kulutusi tuleks teise isiku surma põhjustamise korral kohtupraktika kohaselt aktsepteerida kui mõistlikke matusekulusid. Artikkel põhineb Eesti kohtulahenditel, mis on kättesaadavad Riigi Teataja vahendusel.

• kahju hüvitamine