Kokkuvõte

Termini „intellektuaalne omand“ (intellectual property) kasutamine on seadusandluses, õigusteoorias kui ka igapäevases kõnepruugis laialdaselt levinud. Üldkeelendina tähistab „intellektuaalne omand“ kõiki neid resultaate, mis tulenevad inimese vaimsest, intellektuaalsest tegevusest (ideed, luuletused, maalid, avastised, leiutised, elektronarvutite riist- ja tarkvara, uus tehnoloogia jne.). Majandusliku ja juriidilise mõistena on „intellektuaalsel omandil“ tavakeelest hoopis erinev tähendus. Ladinakeelne väljend proprius - kellegi oma - tähistab kellelegi kuuluvaid õigusi. Algselt nimetati „intellektuaalseks omandiks“ õigusi kirjandus- ja kunstiteostele kui intellektuaalse tegevuse - loomingu „kõrgeima“ astme tulemusele. „Madalama “ astme - kaubanduse sfääri kuuluvate tehnilise loomingu resultaatide (peamiste leiutiste), aga samuti kaubamärkide suhtes kehtivaid õigusi nimetati aga „tööstusomandiks“ („industrial property“). Alles 19. sajandi keskpaigast hakati järjekindlamalt rõhutama seost vaimse loomingu eri väljendusvormide vahel ning üldistava terminina kasutama sõna „intellektuaalne omand“. Kuid ka tänapäeval kasutatakse küllalt sageli terminit „intellektuaalne omand“ just kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste suhtes tekkivate õiguste tähistamiseks. Eriti reljeefselt väljendub see näiteks Hispaania traditsioonidele tuginedes seadusandluses ja praktikas nii Hispaanias endas kui Ladina-Ameerikas.

• intellektuaalse omandi õiguse üldmõisted ja printsiibid