Kokkuvõte

Kehtivas PkS-s on selgelt öeldud, et kohus tunnistab abielu kehtetuks üksnes selles seaduses sätestatud alustel (§33 lg.1), tehingu kehtetuse üldised alused ei ole abielu puhul seega kohaldatavad. Ka varasemas seaduses oli sama põhimõte, kuigi APK §49 lg.1 sõnastus jättis võimaluse arutlusteks selle üle, kas abielu kehtetuks tunnistamine on võimalik ka muudel tehingu kehtetuse alustel.

Ilmne on, et abielu oma tähenduselt ei ole võrdsustatav teiste tehingutega. Abielu erilise kohaga tehingute hulgas on seletatav nii nende isikute ringi piiramine, kes võivad nõuda abielu kehtetuks tunnistamist (§34 lg.1), hagi aegumise ning veel lühendatud aegumistähtaegade kehtestamine abielu kehtetuse nõudele olenevalt nõude alusest (§34 lg.1 p.1 ja lg.2) kui ka põhimõtte kehtestamine, mille kohaselt kohus võib jätta abielu kehtetuks tunnistamata, kui on ära langenud asjaolud, mis on abielu kehtetuks tunnistamise aluseks (§35). Samuti annavad sellest tunnistust tagajärjed, mis seadusandja on kehtestanud teatud juhtudel abielu kehtetuse puhuks.

• abielu