Sulge
Kehtivas PkS-s on selgelt öeldud, et kohus tunnistab abielu kehtetuks üksnes selles seaduses sätestatud alustel (§33 lg.1), tehingu kehtetuse üldised alused ei ole abielu puhul seega kohaldatavad. Ka varasemas seaduses oli sama põhimõte, kuigi APK §49 lg.1 sõnastus jättis võimaluse arutlusteks selle üle, kas abielu kehtetuks tunnistamine on võimalik ka muudel tehingu kehtetuse alustel.
Ilmne on, et abielu oma tähenduselt ei ole võrdsustatav teiste
tehingutega. Abielu erilise kohaga tehingute hulgas on seletatav nii
nende isikute ringi piiramine, kes võivad nõuda abielu kehtetuks
tunnistamist (§34 lg.1), hagi aegumise ning veel lühendatud
aegumistähtaegade kehtestamine abielu kehtetuse nõudele olenevalt
nõude alusest (§34 lg.1 p.1 ja lg.2) kui ka põhimõtte
kehtestamine, mille kohaselt kohus võib jätta abielu kehtetuks
tunnistamata, kui on ära langenud asjaolud, mis on abielu kehtetuks
tunnistamise aluseks (§35). Samuti annavad sellest tunnistust
tagajärjed, mis seadusandja on kehtestanud teatud juhtudel abielu
kehtetuse puhuks.