Kokkuvõte

Õigustermin „isik“ (ld. persona) tuleneb rooma õigusest, kus sellega tähistati algselt ainult Rooma linnriigi kodanikku, kes võis omada õigusi ja kanda kohustusi ning olla seega õigussubjektiks. Aja jooksul laienes antiik–Roomas „isikute“ ring, nendeks hakati lugema ka inimesi, kes ei olnud Rooma kodanikud, samuti inimeste ühendusi kui kollektiivseid õigussubjekte ja mõnel juhul isegi teatud varakoguseid (ararium ja fiscus).

Ka kaasaja tsiviilõiguses tähistatakse terminiga „isik“ üksikinimesi (füüsilisi isikuid) ja inimeste ühendusi ning eesmärgistatud vara kui iseseisvaid tsiviilõigussubjekte. Seevastu kriminaalõiguses kõneldakse „isikust“ ainult füüsilise isiku tähenduses. Kui meie kriminaalkoodeksis käsitletakse isikuvastaseid kuritegusid, siis mõistetakse nende all ründeid füüsiliste isikute vastu. See on kahes õigusharus juurdunud ühe õigustermini erinev kasutamine, mida peab iga jurist eksituse vältimiseks arvestama.

• füüsilised isikud
,
• juriidilised isikud
,
• Riigikontroll
,
• asjaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• äriühinguõiguse üldmõisted ja printsiibid