Olen kunagi lugenud mõttetera, mis väidab, et pole olemas midagi praktilisemat kui hea teooria. Minu mäletamist mööda ütles need sõnad keegi reaalteaduste tundjatest. Samas kehtib see vähemalt minu arusaamist mööda kõigi teaduste suhtes. Õigusteadus ei ole siin mingiks erandiks. Asjaolu, et mitte alati ei suhtuta õigusteadusesse kui nn päris teadusesse, ei oma antud juhul tähtsust. Väga erinevas ajas ja ruumis on tegutsenud kindlad inimesed, kes on ennast pühendanud reaalse sotsiaalse fenomeni - õiguse - süsteemsele tundmaõppimisele ja seletamisele. Juristide õlgadele on alati langenud piltlikult öeldes kaks koormat: ühelt poolt on nad ise püüdnud tunnetada õiguse seaduspärasusi ja teiselt poolt on nad püüdnud õiguse olemust ja õigusele vastavust lahti mõtestada teiste ühiskonnaliikmete jaoks. Mida põhjalikumad on olnud need katsed, seda tihedam seos ilmneb tegevuse ja teadusliku tunnetuse vahel. Lühidalt öeldes pole õigusest arusaamise kujundamine ja kujunemine võimalik ilma õigusvaldkonna teoreetiliste aluste tunnetamiseta. Õiguse hea tundmine ei ole võimalik ilma õiguse filosoofia, õiguse ajaloo, jurisprudentsi (õigusdogmaatika) ja õiguse sotsioloogia alaste teadmisteta.

Viimased aastakümned kasvatati juriste peamiselt kehtiva õiguse tundjateks. Loomulikult peab jurist kui otsustaja tundma objektiivset õigust. Kui puudub süsteemne ülevaade kehtivast õiguskorrast, puudub ratsionaalne alus õigusele vastavate otsustuste tegemiseks. Samas pöörati vähem tähelepanu õigusteaduse kui koguva teaduse erinevate seisukohtade seletamisele. Mõned doktriinid, mis õiguskultuuri silmas pidades olid ja on üldtunnustatud, kuulutati lausa tabudeks. Tänapäeva juristi jaoks ei piisa aga pelgalt kehtiva normi tundmisest. Ühiskond on avatud, Euroopas kipuvad riigipiiridki kaduma. Eesti teeb jõulisi poliitilisi pingutusi Euroopa Liidu liikmeks saamisel. Muutunud olud tähendavad juristide jaoks kõige muu kõrval seda, et ilma üldteoreeriliste erialateadmisteta kipub „jalgealune“ ära kaduma. Kes meist poleks viimastel aastatel kokku puutunud kolleegidega teistest õiguskultuuridest. Valdavalt on need olnud juristid common law õiguskordadest. Tihti oleme nendega rääkinud erialaprobleemidest ja tabanud ennast mõttelt, et me ei saa üksteisest kui professionaalid aru. Kahjuks on kirjeldatud olukord ühest küljest normaalne, sest hea kehtiva õiguskorra tundja pole tõepoolest veel hea õiguse tundja. Teisest küljest on see olukord ebanormaalne, sest jurist kui professiooni esindaja peab olema just hea õiguse tundja. Ilmselt puudub siikohal vajadus viidata asjaolule, et õigus pole pelgalt kehtiv norm. Nii kaobki meil kohati kindlustunne töötades kas juristi-praktikuna või õppejõu-teadlasena.

Kindlustunnet saab siin luua sügav ja süsteemne ülevaade erinevatest õiguskultuuridest, kontinentaal-euroopa õigussüsteemi iseloomustavate doktriinide teadmine, võrdlev ülevaade erinevatest rahvuslikest õiguskordadest jms. Tuletan siinkohal meelde, et näiteks Rooma õiguse retseptsioongi oli võimalik ainult seetõttu, et teda varem kui õiguskultuuri tundma õpiti. Nii on ka meil Eestis võimalik euroopalikust õiguskultuurist parim osa üle võtta. Kuid seda eeldusel, et teadmised sellest kultuurist oleksid sügavad ja süstemaatilised. Aega selleks pole palju antud. Oleme niigi rahvusliku õiguskorra formeerimisel Euroopast tublisti maas. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna seinte vahel püütakse täna pakkuda sellist juriidilist haridust, mis tähendab samaaegselt juriidilist kaasaegset haritust. Kuid kõigil meil pole võimalik süstemaatilist õpiteed jätkata. Samas on alati võimalus ennast ise täiendada. „Juridica“ materjalid on üheks eneseharimise suhteliselt kättesaadavaks ja mis peamine, kaasaegseks abimaterjaliks. Emakeelne tänapäevane õigusprobleemide esitamine oma ala asjatundjatelt - mis võiks veel tulemuslikum olla?

Toetan igati „Juridica“ kolleegiumil väljaöeldud mõtet, et aeg-ajalt tuleb terve ajakirja number rohkem teoreetiliseks kujundada. Nii jõuab meieni arusaam probleemist kui teatud tervikust, sellega seonduvast, erinevatest käsitlustest jms. Ainult nii kujuneb tegelik arusaam, kui praktiline võib üks teooria olla.

• Info