Olen kunagi lugenud mõttetera, mis väidab, et pole olemas midagi
praktilisemat kui hea teooria. Minu mäletamist mööda ütles need
sõnad keegi reaalteaduste tundjatest. Samas kehtib see vähemalt minu
arusaamist mööda kõigi teaduste suhtes. Õigusteadus ei ole siin
mingiks erandiks. Asjaolu, et mitte alati ei suhtuta õigusteadusesse
kui nn päris teadusesse, ei oma antud juhul tähtsust. Väga erinevas
ajas ja ruumis on tegutsenud kindlad inimesed, kes on ennast
pühendanud reaalse sotsiaalse fenomeni - õiguse - süsteemsele
tundmaõppimisele ja seletamisele. Juristide õlgadele on alati
langenud piltlikult öeldes kaks koormat: ühelt poolt on nad ise
püüdnud tunnetada õiguse seaduspärasusi ja teiselt poolt on nad
püüdnud õiguse olemust ja õigusele vastavust lahti mõtestada
teiste ühiskonnaliikmete jaoks. Mida põhjalikumad on olnud need
katsed, seda tihedam seos ilmneb tegevuse ja teadusliku tunnetuse
vahel. Lühidalt öeldes pole õigusest arusaamise kujundamine ja
kujunemine võimalik ilma õigusvaldkonna teoreetiliste aluste
tunnetamiseta. Õiguse hea tundmine ei ole võimalik ilma õiguse
filosoofia, õiguse ajaloo, jurisprudentsi (õigusdogmaatika) ja
õiguse sotsioloogia alaste teadmisteta.
Viimased aastakümned kasvatati juriste peamiselt kehtiva õiguse
tundjateks. Loomulikult peab jurist kui otsustaja tundma objektiivset
õigust. Kui puudub süsteemne ülevaade kehtivast õiguskorrast,
puudub ratsionaalne alus õigusele vastavate otsustuste tegemiseks.
Samas pöörati vähem tähelepanu õigusteaduse kui koguva teaduse
erinevate seisukohtade seletamisele. Mõned doktriinid, mis
õiguskultuuri silmas pidades olid ja on üldtunnustatud, kuulutati
lausa tabudeks. Tänapäeva juristi jaoks ei piisa aga pelgalt kehtiva
normi tundmisest. Ühiskond on avatud, Euroopas kipuvad riigipiiridki
kaduma. Eesti teeb jõulisi poliitilisi pingutusi Euroopa Liidu
liikmeks saamisel. Muutunud olud tähendavad juristide jaoks kõige
muu kõrval seda, et ilma üldteoreeriliste erialateadmisteta kipub
„jalgealune“ ära kaduma. Kes meist poleks viimastel aastatel
kokku puutunud kolleegidega teistest õiguskultuuridest. Valdavalt on
need olnud juristid common law õiguskordadest. Tihti oleme
nendega rääkinud erialaprobleemidest ja tabanud ennast mõttelt, et
me ei saa üksteisest kui professionaalid aru. Kahjuks on kirjeldatud
olukord ühest küljest normaalne, sest hea kehtiva õiguskorra tundja
pole tõepoolest veel hea õiguse tundja. Teisest küljest on see
olukord ebanormaalne, sest jurist kui professiooni esindaja peab olema
just hea õiguse tundja. Ilmselt puudub siikohal vajadus viidata
asjaolule, et õigus pole pelgalt kehtiv norm. Nii kaobki meil kohati
kindlustunne töötades kas juristi-praktikuna või
õppejõu-teadlasena.
Kindlustunnet saab siin luua sügav ja süsteemne ülevaade
erinevatest õiguskultuuridest, kontinentaal-euroopa õigussüsteemi
iseloomustavate doktriinide teadmine, võrdlev ülevaade erinevatest
rahvuslikest õiguskordadest jms. Tuletan siinkohal meelde, et
näiteks Rooma õiguse retseptsioongi oli võimalik ainult seetõttu,
et teda varem kui õiguskultuuri tundma õpiti. Nii on ka meil Eestis
võimalik euroopalikust õiguskultuurist parim osa üle võtta. Kuid
seda eeldusel, et teadmised sellest kultuurist oleksid sügavad ja
süstemaatilised. Aega selleks pole palju antud. Oleme niigi
rahvusliku õiguskorra formeerimisel Euroopast tublisti maas. Tartu
Ülikooli õigusteaduskonna seinte vahel püütakse täna pakkuda
sellist juriidilist haridust, mis tähendab samaaegselt juriidilist
kaasaegset haritust. Kuid kõigil meil pole võimalik süstemaatilist
õpiteed jätkata. Samas on alati võimalus ennast ise täiendada.
„Juridica“ materjalid on üheks eneseharimise suhteliselt
kättesaadavaks ja mis peamine, kaasaegseks abimaterjaliks. Emakeelne
tänapäevane õigusprobleemide esitamine oma ala asjatundjatelt - mis
võiks veel tulemuslikum olla?
Toetan igati „Juridica“ kolleegiumil väljaöeldud mõtet, et
aeg-ajalt tuleb terve ajakirja number rohkem teoreetiliseks kujundada.
Nii jõuab meieni arusaam probleemist kui teatud tervikust, sellega
seonduvast, erinevatest käsitlustest jms. Ainult nii kujuneb tegelik
arusaam, kui praktiline võib üks teooria olla.