Pea iga kord, kui hakkan kirjutama järjekordset toimetaja veergu ja
vaatan esialgu veel tühjale arvutiekraanile, kaiguvad mu kõrvus
sõnad: „Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette ...“. Lugeja
ehk mäletab, et just selliste sõnadega algab proloog E. Hemingway
romaanile „Kellele lüüakse hingekella“, loole eri maade
vabatahtlikest, kes läksid Franco-aegsesse Hispaaniasse vabadust ja
demokraatiat kaitsma. Tegu on parima raamatusissejuhatusega, mida olen
juhtunud lugema.
Käesoleva Juridica numbri kõik artiklid on nii või teisiti
pühendunud põhiõigustele, inimõigustele ja nende kaitsele. Veelgi
suuremat üldistust tehes võib öelda, et seekordse numbri teemaks on
demokraatia ja selle tagamine, sest on ju demokraatlikku
ühiskonnakorraldust peetud parimaks põhi- ja inimõigusi kaitsvaks
süsteemiks. See ongi ehk põhjus, miks nii mõnegi autori puhul on
demokraatia argument see põhjendus, millega kogu argumentatsioon
tipneb, kust alates edasist põhjendamist vajalikuks ei peeta.
Kahjuks ei saa ma seekord mööda minna tänasest päevast. Eile
langesid Ameerika Ühendriigid maailma senise ajaloo suurima
terrorismiakti ohvriks. Tsiteerides sissejuhatuses juba mainitud
proloogi edasi: „kui meri mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa
väiksemaks /.../.“ Mitte üksnes Ameerika, Euroopa või nn
läänemaailm, vaid kogu maailm on <@240>okis. Praegu me veel ei tea,
mis tuleb homme, kuid üks on selge – terrorismiaktis sai New Yorgil
ja Washingtoni kõrval löögi kogu demokraatlik ühiskonnakorraldus.
Ja see viimane pole paljas müks, see on löök, mis võib panna kogu
ühiskonna alustalad vappuma.
Üldlevinud seisukoht, et taoline mastaapne terrorismiakt sai
võimalikuks suuresti tänu demokraatia haavatavusele, sunnib meid
mõtisklema nii mõnegi praegu ehk ilmselge väärtuse üle. Ka
demokraatia üle. Taoliste mõtiskluste tulemusena peab maailm vastama
kõige olulisemale küsimusele: kuidas minna edasi? Poliitikute
kõnedest kohe pärast tragöödiat jäi kõlama mõte: muutes nüüd,
pärast õnnetust, kardinaalselt oma elustiili, poliitikat ja vaateid,
on terroristid saavutanud oma eesmärgi. Jah, see on õige. Piirates
inimeste liikumisvabadust ja muid praegu nii tavapäraseid õigusi,
kehtestades totaalse kontrolli riigipiiridel ja avalikes kohtades, on
võimalik liikuda suurema turvalisuse suunas. Kuid see on suund
totalitarismile ja praegu järjest globaliseeruva maailma
taassulgumisele. Seda me ju ei soovi. Me soovime nautida võimalikult
ulatuslikke õigusi ja vabadusi, tundes end samal ajal turvaliselt.
Kas ühildamatud unelmad? Just turvalisuse soov ei võimalda meil
jätkata nii, nagu terroriakti USA-s poleks toimunud. Inimesed,
ükskõik kus nad ka ei oleks, ei taha elada teadmisega, et Ameerikas
toimunud võib korduda või et selle kordumine võib demokraatlikus
ühiskonnas olla ehk isegi paratamatu. Kus on aga tasakaal turvalisuse
ja üksikisiku vabaduste vahel, sellele peab andma vastuse tulevik.
Usun, et kogu maailm sai USA-s toimunu järel selles küsimuse
tõusetumisest vähemalt alateadlikult aru. Saadi ka aru, et vastus
küsimusele hakkab mõjutama meie kõigi elu. Seega jälle kord tuleb
tõdeda, et inimõigused ja põhiõigused ei saa olla vaid
teoreetikute teema, vaid teema puudutab meid kõiki. Lõpetades
katkega juba tsiteeritud proloogist: „Ja seepärast ära küsi,
kellele lüüakse hingekella – seda lüüakse sinule.“