Menüü

Kokkuvõte

Nagu kõik muud psüühilised protsessid, võivad häiruda ka emotsionaalsed seisundid ning nende reguleeriv mõju inimese käitumisele. Seda on arvestanud ka seadusandja, sätestades karistust kergendava asjaoluna teo toimepanemise hingelise erutuse seisundi mõjul. Juriidilises kontekstis traditsiooniliselt kasutatavale mõistele „hingelise erutuse seisund“ on aga raske leida vastet tänapäevase teadusliku psühholoogia terminoloogias. Seni on seda terminoloogilist lõhet ületavaks sillaks olnud mõiste „füsioloogiline afekt“. Kuid mõiste „füsioloogiline afekt“ ei ole tänapäeva teadusliku psühholoogia terminoloogilises raamistikus korrektne tähistus ühelegi psüühilisele seisundile. Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioonis, mille raamistikus kliiniline psühholoog, nagu psühhiaatergi, peab oma erialase otsuse andma, ei tunne sellist diagnostilist ühikut nagu afekt. Probleemne on ka füsioloogilise afekti ja patoloogilise afekti eristamine, kuna mõlemad on kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria seisukohalt ühesuguse päritolu ja struktuuriga psüühilised seisundid, mille puhul on erinev vaid väljendatuse intensiivsus. Seega on emotsionaalsete seisundite hindamisel õige teha seda psühholoogilise-psühhiaatrilise kompleksekspertiisi raames. Autori arvates võiks eksperdid anda siin hinnangu mitte afekti, vaid selle kohta, kas isikul esinenud neurootiline häire piiras tema arusaamise ja sihipärase tegutsemise võimet või mitte.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse