Kokkuvõte
24. mail tähistas oma 80. sünnipäeva õigusteaduskonna kauaaegne
õppejõud dotsent Jüri Jegorov. Tartu linna ja ülikooliga sidus
Jüri Jegorov oma saatuse viiskümmend viis aastat tagasi (1947). Pool
sajandit sellest ajast oli ta vahet pidamata aktiivselt tegev
tulevaste juristide õpetamisel. Kolleegi õigusajaloolasena võiks J.
Jegorovit tänasele ülikooli akadeemilisele järelkasvule soovitada
kui 20. sajandi suurte murranguaastate elavat ajalugu. Selle mehe
silmad on näinud meie ajalugu puudutavast nii mõndagi sellist, mille
üle noorem põlvkond täna ei usugi, et võiks veel kellegi
ajaloolisele mälule toetuda. Tegelikult on see oma eluaastate kohta
tunduvalt nooremana näiv mees meie keskel. J. Jegorovit pole vaja
kuskilt kaugelt otsida, sest tema elufilosoofia järgi peab inimene
iga päev oma keha treenima ja nii võime me teda iga päev kohata
Tartu tänavatel reipal sammul igapäevast liikumisprogrammi täitmas
või siis enda vormishoidmiseks Aura keskuses ujumas.
J. Jegorov nägi ilmavalgust kaheksakümmend aastat tagasi Tallinnas
kunstnik Andrei Jegorovi (1878–1954) peres. Ta isa oli
kunstihariduse saanud Peterburi Kunstiakadeemias (õpetajateks Vene
kunsti suurkujud Repin ja Kardovski). Lapsepõlv möödus tal Tallinna
südames asuvas isa ateljee-korteris, esialgu vanas ja siis Vabaduse
väljakul asuvas uues Kunstihoones. Tema isa oli nõutav kunstnik
Eesti Vabariigi kultuuri- ja poliitikategelaste seltskonnas.
Kunstiajalukku on A. Jegorov läinud kui maastikumaalija, kuid ta oli
väga osav ka saržide joonistajana Tallinna kõrgema seltskonna
koosviibimistel. Andrei Jegorov oli aga kurttumm ja nii võttis ta oma
poja kui tõlgi juba varasest noorpõlvest koosviibimistele kaasa.
Seetõttu kogunes 1940. aastani J. Jegorovil hindamatu
mälestustepagas Tallinnas olnud Eesti Vabariigi riigi-, kultuuri- ja
ärimaailma elavast seltskonnaelust (sellesse mahtusid loomulikult
näiteks ka kohtumised K. Pätsiga). Erakordsed isiksused ümbritsesid
teda ka koolis, sest klassijuhatajaks oli kirjanik Ernst Peterson
Särgava (1868–1958), õpetajateks Karl Taev (1903–1992), Jüri
Variste (1907–1989), Märt Laarmann (1896–1979). 1940. aastale
läks J. Jegorov nagu ka ta klassikaaslased vastu suurte lootustega,
sest ees ootas gümnaasiumi lõpetamine ja plaane oli peetud Tartu
Ülikooli astumiseks. Vähe oli neid, kes teadsid kindlalt, et rahu
aeg on ka Eestis juba otsas, sest maailma suurvõimud olid otsustanud
hakata Euroopat ümber jagama. Kes oleks võinud aga arvata, need
maailma ümberjagamise jõumängud tulevad kohe sinu koduakna alla. J.
Jegoroviga aga nii paraku juhtus, sest Vabaduse väljakul toimunud
jõudemonstratsioon paistis talle ta oma koduaknast kätte.
Järgmistel kuudel sai aga päris selgeks, mida see sündmus tähendas
tegelikult Eesti riigile ja konkreetselt J. Jegorovi isiklikus
saatusele. Aastaid hiljem rahvusvahelist õigust õppides mõtles ta
kuulsale Pärnumaa mehele F. F. Martensile (1909–1945), kes on
maailma rahvusvahelise õiguse ajalukku läinud mehena, kes teinud
palju ära sõtta tõmmatud meeste saatuse kaitseks või vähemalt
nende saatuse kergendamiseks. J. Jegorov tõmmati sõtta, kui ta oli
alles üheksateistkümne aastane. Temale saatuse poolt varutud
kannatustekarikas oli tõesti suur. Tänane põlvkond on seda näinud
vaid kinolinal jagatuna selgelt „omade“ ja „vaenlaste“
kannatusteks. Kuid reaalses elus polnud tegelikult mingit vahet mundri
värvil, kui sa viimast lootust ja viimaseid jõuvarusid kaotamas
ulbid Läänemeres olles pideva kuulirahe all nii õhust kui veest
või lamades küll päästetuna veest kuid oimetuna viimse
võimaluseni inimesi täis puksiiri teraslaev ja saades vaid saatusele
loota lennukite kuulipildujate tule all. Kuid ka sellest katsumusest
oli J. Jegorovi saatusele veel vähe, sest J. Jegorovil tuli haavatuna
Leningradi blokaad kogu selle õuduses vahetult läbi elada. Selles
häda ja viletsuse orus polnud tegelikkuses jällegi vahet omadel ega
võõrastel. Reaalsuses jagunesid inimesed vaid oma õhkõrna sidet
eluga hoidvateks isenditeks ja nendeks üksikuteks eranditeks, kel
selles põrgus jätkus veel hingesuurust, et aidata ka naabrit. Seda
inimlikku suurust on tänasele põlvkonnale oma kujutlusse manada
palju raskemgi kui ehk vaid kogu jõust oma elu eest võitlejate
kujusid. Need inimlikud kvaliteedid ei kuulu nagu siia maailma, aga
need olid reaalselt selles jumalast neetud olukorras olemas. J.
Jegorov tuli sellest katsumusest eluga välja. Käinud läbi selliste
katsumuste ahelast, pööras saatus tema jaoks vähemalt sõjaoludes
tõesti järsult uue lehekülje. Tunnistatud kõlbmatuks
sõduriametiks, tekkis gümnaasiumiharidusega J. Jegorovil järsku
võimalus õppida Moskvas Diplomaatiaakadeemias, mille ta 1946. aastal
ka lõpetas. Moskva diplomaatiaakadeemia oli küll kandnud kaotusi oma
õppejõudude seast, kuid seal õpetasid ikka veel vana põlvkonna
hariduse ja traditsioone austavad diplomaadid. J. Jegorovil oli õnn
sattuda kuulsa diplomaadi V. Durdenevski ja kunagise Tartu Ülikooli
rahvusvahelise professori V. Grabari (1865–1956) õpilaste hulka,
kes noort baltlast igati Moskvas toetasid. V. Durdenevski juhendamisel
jõudis J. Jegorov Moskvas hiljem ka oma väitekirja kaitsmiseni
(1949). Akadeemia lõpetamise järel ootas noort diplomaati esialgu
töö NSV Liidu Välisministeeriumis. See oli aeg, kui NSV Liidu
välisministeeriumis töötati maailmapoliitikat kardinaalselt
muutvate plaanide kallal, millest tänaseks on lähiajaloo uurijate
poolt eriti viimase lühikese poliitilise sula ajal (perestroika) ja
sedagi enam kaudsete arhiiviandmete alusel avalikkuse ette tuua.
Moskva oli loomulikult tuhande võimaluse linn, kuid ajad olid Stalini
võimu tipp-perioodil sellised, kus valitses stalinlik põhimõte, kui
pole inimest, siis pole ka probleemi. Stalinil oli ebaõnnestunud
plaan teha oma satelliitriikidest (kelle hulka oli arvatud ka ENSV)
ÜRO liikmesriigid ja nii ei vajatud Moskvas enam nii palju endise
Vene impeeriumi ääremaadest pärit diplomaate. Akadeemik Juhan
Vaabeli (1899–1971) vahendusel pääses J. Jegorov Moskvast ära
Tartusse ja temast sai 1947. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna
õppejõud. Tartu võttis J. Jegorovi vastu ja ta ise on aastakümnete
jooksul selle akadeemilise linnaga harjunud. Aastatega on J. Jegorov
Tartule nii omaseks saanud, et vahepeal sellest linnast eemal olnud J.
Jegorovi õpilastele näib, et kui kõik selles linnas ka muutuks,
siis üks on ikka kindel – me kohtame siin ikka oma vana head
õpetajat, kes näib ajarattale mõjutamatu olevat. Vaid vahel tunneb
ta hinges igatsust lennata jälle USA-sse või Belgiasse külla oma
tütardele, kuid siiski tunneb ta end Emajõe kallastel jalutades ja
oma mõtteid mõteldes kuidagi turvalisemalt. Seda enam, et maailm on
nagunii nii väike. Siiski on J. Jegorovil ka üks seni lahendamata
küsimus. Miks kõik maailma hädad nii kiiresti ja alati ka meieni
jõuavad, samas kui paljud selle maailma meeldivad ahvatlused on nii
kaua meie poole teel? Talle tundub, nagu liiguksid need (hea ja halb)
erinevatel radadel....
Paljud J. Jegorovi sõbrad ja õpilased mõtlevad täna temale, sest
ilma temata, oleks Emajõe kallastel meie jaoks millestki kindlasti
puudu. Ta on meie jaoks üks selle linna headest vaimudest, kes meid
alati selles armsas ülikoolilinnas ees ootab, kustpoolt maailmast me
siia tagasi ka ei tuleks.
Kolleegide, sõprade ja õpilaste nimel prof Peeter Järvelaid.