Kokkuvõte

Informaatorite ja salaagentide kasutamine on osa võtete arsenalist, mida politsei kasutab. Paraku kaasnevad selliste meetodite kasutamisega isiku põhiõiguste riived. Demokraatlikus õigusriigis peab õiguslik regulatsioon ja praktika kindlustama tasakaalu erinevate väärtuste vahel, sõltumatu kohtusüsteem ja tõhus kontrollimehhanism jälitustegevuse üle aga välistama võimu kuritarvitused. Mida suuremad võimalused on antud politseile ja teistele jälitusega tegelevatele asutustele informatsiooni kogumiseks ja põhiõiguste riiveks, seda selgemad peavad olema jälitustegevust reguleerivad normid ja rangem kontroll selle tegevuse üle.

Eesti kohtupraktikas on teoprovokatsiooni olemusest ja lubatavusest käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2004. aasta otsuses asjas 3-1-1-110-04. Autor uurib, kas Riigikohtu poolt antud juhised on kooskõlas Euroopa õigusruumis tunnustatud inimõiguste praktikaga. Autor märgib, et kuriteo matkimine viisil, mis vastab Kontinentaal-Euroopa riikides agent provocateur’i käitumisele ja Anglo-Ameerika süsteemis lõksu püüdmisele (entrapment) on vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 1 sätestatud õiglase kohtuliku arutamise põhimõttega. Matkimise eesmärk on tõendite kogumine kuriteo avastamiseks või kuriteo toimepanija väljaselgitamiseks või kinnipidamiseks, mitte aga kuriteole õhutamine.

• süütegu
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused