Kokkuvõte

Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab endast Eestis ühte suuremat liiklusprobleemi, seda nii oma esinemissageduse kui ka ohtlikkuse poolest. Nõnda oleks ootuspärane, et selle regulatsioon on piisavalt läbi töötatud ja leitud probleemid kõrvaldatud. Paraku näitab kohtupraktika vastupidist. Heaks näiteks on Riigikohtu halduskolleegiumi juba 2003. aastal tõstatatud küsimused Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ põhiseadusele vastavuse kohta. Halduskolleegium andis asja otsustamiseks Riigikohtu üldkogule, kes aga leidis, et konkreetse asja raames ei ole kohtul õigust tõstatatud küsimuste suhtes seisukohta võtta, sest tegemist ei ole asjassepuutuvate normidega. Nõnda on jäänudki halduskolleegiumi küsimused õhku rippuma. Lahendamist vajavad ka joobeseisundi tuvastamise sisulised küsimused alates sellest, mida üldse mõista joobeseisundi all ja kuidas peaks toimuma joobe tuvastamine. Riigikohus on püüdnud oma tõlgenduste abil probleeme lahendada, kuid täielikult see õnnestunud ei ole ning on küsitav, kas ilma õigusakte muutmata see üldse võimalik on. Igatahes on jõutud joobeseisundi mõiste laia tõlgendamiseni ja joobeseisundi kergekäelise presumeerimiseni kohtuväliste menetlejate ja kohtute praktikas.

• liiklusõigus
,
• tõendamine kriminaalmenetluses