Kokkuvõte

2007. aasta aprillisündmuste tagajärjel elavnes märgatavalt väljendusvabadust käsitlev diskussioon Eesti ühiskonnas. Tajutav oli selge vastasseis kahe teoreetikute leeri vahel. Ühed pooldasid väljendusvabaduse tagamist kõigile ning seda, et väljendusvabadus on ülim väärtus, teised tunnistasid aga väljendusvabadusega kaasnevaid kohustusi ja vastutust ning vabadusele piirangute seadmise võimalikkust.

Väljendusvabaduse liberaalne käsitlus toetab väljendusvabaduse absoluutset kaitset. Sellise kontseptsiooni eesmärgiks on alal hoida vabadusi ning tagada üksikisikutele õiglased tingimused, et viimased saaksid kujundada oma elu vabade valikute kaudu nii, nagu igaüks ise soovib. Seega sisaldab see õigust tegutseda oma äranägemise järgi, kaasa arvatud šokeerival, häirival ja amoraalsel viisil.

Liberaalide kohaselt on vaba sõna tõe väljaselgitamise ainulaadne vahend, isiksuse kasvu ja arengu initsiaator ja õigete poliitiliste valikute tagatis. Autor vaatleb neid kolme põhilist argumenti, millega liberaalid väljendusele kehtestatavaid piiranguid vaidlustavad, ning seda, kas ja kuidas need argumendid on leidnud toetust Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis ning USA konstitutsiooni esimene täienduses, samuti nende kohaldamise praktikas.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• demokraatia