Kokkuvõte

Kui riigid oma maksejõuetuse regulatsiooni välja töötavad, on võtmeküsimuseks see, kuidas leida erinevate sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike huvide vahel selline tasakaal, mis paneks kõik majandusprotsessides osalejad loodavas süsteemis aktiivselt osalema. Õigusökonoomika termineid kasutades saab väita, et maksejõuetusmenetluse eesmärk on maksimaalselt tõhus ressursside allokatsioon pärast maksejõuetusmenetluse lõppu ja selle saavutamine minimaalsete transaktsioonikuludega. Seega on õigusökonoomika seisukohalt tähtsad küsimused sellest, kui palju ressursse kulub maksejõuetusmenetluses ja kuidas need kulud jaotuvad, kui palju ressursse jaotatakse maksejõuetusmenetluse kaudu ümber, milline on transaktsioonikulude ja ümberjaotatavate ressursside suhtarv ning kuidas saavutada allokatsiooni maksimaalne tõhusus pärast maksejõuetusmenetluse lõppu ja kuidas seda tulemust mõõta.

Nende küsimustele artiklis vastust otsitaksegi, lähtudes seejuures kahest eeldusest: (1) maksejõuetus on eelkõige majanduslik probleem ja õigluse küsimus on õigusökonoomikas teisejärguline ning (2) majandus on põhiliselt isereguleeruv süsteem, mille mõjutamine õiguslike vahenditega on võimalik vaid teatud piirides.

• Maksejõuetusõigus